Artemiz's 2017 book montage

Uju koos uppujatega
Eighty Days Yellow
Eighty Days Blue
Eighty Days Red
Waking Gods
A History of Courtship: 800 Years of Seduction
The Ladies of the House
Eikusagi
The Gods of Mars
Quests of the Kings
The Untold Tale
The Forgotten Tale
Big Little Lies
S is for Stranger
Minu geniaalne sõbranna
Sel pikal ajal. Ümber jutustatud
Olemise talumatu kergus
The Book Lovers' Appreciation Society
The Six Train to Wisconsin
Highway Thirteen to Manhattan


Artemiz's favorite books »

teisipäev, 27. oktoober 2015

Silken Promises



Raamat: Silken Promises (Silken Grey #2) by Lisa Bingham (1994)
Hinne: C-
Fiona McFee oli vaid tüdrukutirts kui ta esimest korda nägi Jacob Greyd – peagu kogu Jacob Greyd – alasti ning kinniseotuna rohuväljal. Otse loomulikult, nagu üks korralik Iiri suli tütar ikka, keeldus ta seda noort seadusesilma vabastamast, seega kõrvetas noormees päikse käes oma tagumiku ning vandus, et ta ei unusta Fionat kunagi. Ja ei unustanudki, kuigi see sensuaalne ja rohesilmne pravuuritar, kelle ta aastaid hiljem Chicagos taas üles leidis, ei meenutanud enam sugugi seda väikest tüdrukutirtsu. Jacobil oli Fiona jaoks pakkumine, mis võinuks tema elu muuta – kõigi Fiona ja tema isa kuritegude andestamine, kui ta esineb kui Britti lesk ning mängib proffi pokkerit turiste täis rongis, mis viib huvilisi Idast Läände.

Jacobi idee oli kinni nabada valeraha tegijad, Fiona plaan oli endale tellida ilusaid riideid, saada oma isa vabaks … ning jätta Jacob Grey pika ninaga. Kuid Fiona ei arvestanud selle üllatus kaardiga, mis kogu ta elu peapeale keeras – otsekohene armumine väga suurde, väga tugevasse politseinikusse, kellel on väga suur relv. Kuid see mäng, mida ta mängima hakkas oli surmav, ning enne kui Fiona või Jacob arugi said kui kõrged panused olid selles mängus, olid nad juba väga suures ohus … ohus kaotada nii oma südamed, unistused kui ka elud.
Romance, History, Criminal

See on taas kord üks NetGalley raamat, millel on hea sisukokkuvõte, kuid tegelikkus polegi päris nii. Lugu on küll meelelahutuslik, kuid samas ka ülimalt vihale ajav.

Lugu on siis Fionast ja Jacobist. Nad on üksteist tundnud juba pikka aega. Nende esimene kohtumine oli kõike muud kui traditsiooniline – üks oli vaid tüdrukutirts ja teine alasti, kinni seotud ning rohuväljale jäetud – seega ei ole neil kummalgi üksteise suhtes eriti sooje tundeid, kuna Fiona on ikkagi suli tütar ja Jacob on politsei.

Kui Jacobile antakse ülesandeks kinni püüda kaadrihai ja valeraha levitaja, teab ta täpselt kes teda selle juures aidata saab. Seega arreteerib ta Fiona isa ning sunnib Fiona end aitama, kuna Fiona on kaartidega väga kibe käsi. Kuid Fiona pole leedi aga ta peab ju Jacobi aitamiseks mängima Briti leske. Seega jätkubki lugu nagu mingi versioon Minu veetlevast leedist. Tiba väärastunud versioon.

Esiteks on neil kahel selektiivne kuulmine. Näiteks võib ju Jacob öelda Fionale, et ta arreteeris tema isa, kuid Fiona kuuleb et ta isa on surnud. Või siis ütleb Fiona Jacobile et ta on olnud poolteist päeva söömata, kuid Jacob annab talle ikkagi söögiks vaid paar viilu röstleiba ning teed – aga Fiona pole ju vang. Ühesõnaga, Jacob majutab Fiona uhkesse hotelli, käseb tal end puhtaks pesta ja lubab tunni pärast tagasi olla. Tagasi tuleb ta alles kolme päeva pärast ja imestab, miks Fiona süüa tahab. Üleüldse solvab ja hirmutab Jacob Fionat nii kuis jaksab ja tema arust on see kõik vägagi normaalne. Koos oma paarimehega püüavad nad temast leedit vormida, kuni lõpuks võtavad asja üle Jacobi vanatädid, kes lõpuks ometi tüdrukut toidavad ja normaalselt riide panevad.

Samal ajal, kui hotellis käib mingi väärastunud võimuvõitlus Fiona ja Jacobi vahel, põgeneb vanglast Jacobi suurim vaenlane – mees kelle ta vangi pani ja kes vandus talle verist kättemaksu. Üks ratas on pannud kogu selle masinavärgi liikuma, ning kui see ratas on saanud vabaduse liikuda oma soovidele  vastavalt, muutub mäng üha julmemaks.


Õnneks on Fiona ja Jacob lõpuks leidnud ühise keele ja positsiooni ning tädid on vaatamata oma kõrgele vanusele vägagi nutikad ja energilised.

Kogu lugu jõuab enne lõppu veel vägagi tuliseks ning ohtlikuks minna, kuid kui rongijäätmed on maha kukkunud ja plahvatuse toss hajunud, siis jõuavad nad kõik õnneliku lõpuni – valge aiaga maja, laps ning uudishimulikud tädid.

See oli üks päris hea, traditsiooniliselt vesterni sugemetega korsette lõhkuv armastusromaan.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar