Raamat: The Miss Education of Dr. Exeter (Paranormal
Invetigator #3) by Jillian Stone (2013)
Hinne: F
Aurujõul töötavates punkritest, kuumadesse buduaaridesse – Phaeton Black
teab kuidas Victoria aegses Londonis hakkama saada. Kuid vahel, kuid kukkuda
jäneseurgu, siis ei pruugi sealt enam tagasi saada …
Kui portaal kõigub
Phaeton Black on kadunud. Ta on
tõmmatud alternatiivsesse universumisse – seda kõike tänu professor Lovecrafti
Dimensioonide-vahelisele portaalile – ja teda ei suudeta kuskilt leida. Isegi nõiduslik
Miss America Jones, kes ootab Phaetoni last, ei tea tema asukohast midagi. Kuid
kui spioon kärbeste mikrofonid salvestavad Phaetoni hääle Pariisi salongides,
palub America oma parima sõbra abi, et Phaetoni leida – enne kui nende
ohtlikuim vaenlane ta leiab.
Ei ole mõtet tulla segama
Üheskoos võluva dr. Exeteri, tema
hoolealuse Mia ja kahe usaldusväärse Öövarjuga, reisivad nad Valguse linna.
Kahjuks on sügiseses Pariisis midagi, mis toob dr. Exeteris välja kuradi – ja looma
rahumeelses Mias, kelle sisemine loom ärgitab Miat muundumaks suurempäraseks
pantriks. Kuna mõlemad dimensioonid kummalgi pool kosmilist kuristikku on koost
lagunemas, siis peab doktor vabastama Phaeton Blacki kurikavala tehnikaguru
haardest – või nende mõlemi armastatud naised võivad kaduda … igaveseks
Romance, Fantasy, Paranormal,
Criminal Mystery
Jah, kui see poleks olnud üks NetGalley raamatutest, poleks ma seda
lõpuni lugenud. Käesolev ei ole mitte raamatu arvustus, vaid raamatu
materdamine.
See lugu on nagu üks halb unenägu, mida näed pärast rasket päeva, kui
on magama mindud liiga täis kõhuga. Lugu hüppab pidevalt, üks stseen ei lõppegi
veel, kui juba järgmisest lõigust algab teine. Üsna tihti tuli mul lehekülge
uuesti üle lugeda, sest ma olin segaduses, mis toimub, kes on kes ja kus nad
on. Tõsi ta on, et ma pole lugenud selle sarja esimesi raamatuid, kuid ma ei
usu, et ka see oleks mind aidanud.
Põhimõtteliselt on lugu siis dr. Exeteri ja Mia armastuslugu, kuid seda
võiks üldse nimetada armastuslooks. Mina ütleks pigem, et selles loos polnud
armastusel mingit rolli. Pea üle ühe peatüki aitab Exeter Mial rahuldada tema „hüsteeriat/vajadust
muunduda“, esmalt käega, siis vibreeriva sõrmega, siis oma liikmega, siis
vibreeriva palliga millestki ja nii edasi ja nii edasi, et siis lühidalt, iga
teine peatükk oli fuckfest. Isegi kui loo kriminaalse põneviku pool nõudis, et
need kaks kiirelt tegutseksid, kadunud inimesi otsik või siis end peidaks,
leidsid nemad alati aega, et kuskil kardinate vahel nahistada või siis
avalikult kõigi ees seksiklubis stseenis osaleda. Nende suhe, kui seda võib nii
nimetada, mis oli esialgu hooldaja ja kasvandik, muutus hiljem kliiniliseks
seksimiseks ning armastusega polnud siin küll miskit pistmist.
Kuigi ma juba algul ütlesin, et lugu oli väga hüplik, siis lisaks
sellele oli lugu ka täis absurdseid loogikavigu, nagu näiteks võis keegi olla
üks hetk alasti, ning hetk hiljem juba täielikult riides, ning Victoria aegsed pantaloonid
mahtusid mugavalt püksitaskusse ja viimasel vindil rase naine ronis mööda
Pariisi Jumalaema Kiriku katuseääri ja nii edasi. Kui ma õieti aru sain, siis
toimus tegevus kahes erinevas dimensioonis, millest on ilmselt rohkem juttu varasemates
raamatutes, või vähemalt loota ju võib, kuid ma võin ka eksida, kuid pidevalt
räägitakse miskisugusest Outemerest (sai vist õieti) ning ühes kohas on isegi
mainitud, et see koht on 21. sajand, kuid ma võin ka täielikult eksida. Jaa, ma
tean, et tegu on fantaasia kirjandusega, ning Stempunki looga (kuigi Steampunki
oli siin küll ülimalt vähe), siis ikkagi, ei tohiks ju kõiki neid loogikavigu
vabandada sellega, et tegu on fantaasiaga.
Et siis kokkuvõtvalt võib öelda, et see oli mingil määral
Steampunkilik, mingil määral romantika, natuke kriminaalne, ning palju erootikalik
lugu. Halvasti välja kukkunud, erootika sugemetega Jules Verne fanfiction.
Taas üks kehv valik NetGalleyst, loodan et neid valesid valikuid ei
tule rohkem.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar