Artemiz's 2017 book montage

Uju koos uppujatega
Eighty Days Yellow
Eighty Days Blue
Eighty Days Red
Waking Gods
A History of Courtship: 800 Years of Seduction
The Ladies of the House
Eikusagi
The Gods of Mars
Quests of the Kings
The Untold Tale
The Forgotten Tale
Big Little Lies
S is for Stranger
Minu geniaalne sõbranna
Sel pikal ajal. Ümber jutustatud
Olemise talumatu kergus
The Book Lovers' Appreciation Society
The Six Train to Wisconsin
Highway Thirteen to Manhattan


Artemiz's favorite books »

esmaspäev, 19. oktoober 2015

The Blood of Wolfbane



Raamat: The Blood of Wolfbane by Joann Harris (2014)
Hinne: D
Kunagi oli kogu sooluht täis seda. Võikollased õied. Õrnad rohelised lehed. Käokinga uimastav lõhn.

LÕPU ALGUS …

Philip oli õnnelik, et ta oli saanud oma toobi haljast ja oli otsustanud nüüd minna koju lühimat teed mööda, läbi surnuaia. Iga natukese aja takka ta peatud, röökis mõne hauakiviga, mõne mausoleumiga, kui lahkunu oli keegi keda ta ammu, parematel päevadel teadnud oli. Siis kuulis ta oigamist. Ta vaatas ringi ja märkas suurt mullahunnikut, mida ta ei mäletanud eelmisel korral näinud olnud, kui ta siit kaugu koju läks. Ta vaarus mullahunniku poole, kuid peatus kui ta urinat kuulis. Urin oli summutatud kuna see tuli hauast.
Paranormal, Thriller.

Selle raamatu lühikokkuvõttega tuli mul meelde üks vana anekdoot.
Joodik vaarub öösel läbi surnuaia kodu poole, komistab värske haua serval ja kukub sisse. Mees on koheselt kaine ja hakkab end august välja ajama, hüpleb ja hõigub, teeb mida iganes, et välja saada. Peagi kuulebki samme. Veel üks lõbusas meeleolus härrasmees vaarub läbi surnuaia, kuuleb tema hõikeid ja tuleb asja uurima. Vaatab ühtpidi ja teistpidi, haarab siis kõrval oleva labida, ning asub pobisedes tööle „Kes see ajab mulla pealt ära!“

Aga see selleks.

See on taas kord üks NetGalley raamat, mis pidanuks olema õudus paranormaalne lugu. Kahjuks oli see ARC mis mulle saadeti ilmselgelt halvasti Kindle lugeri jaoks konverteeritud, sest kogu lugu oli täis absurdseid kirjavigu ning ka kujundusvigu. Tänu nendele defektidele oli lugu väga raske lugeda, rääkimata loo nautimisest.

Kuid see lugu iseenesest – hea ja kurja vaheline võitlus, natuke paranormaalset tegevust – oleks nagu olnud J.R. Wardi Langenud inglite sarja eellugu. Selles loos lihtsalt polnud ingleid, kes mängijatele aitasid, või siis kuradit, kes ingleid segas. Mängijad pidid ise leidma tee mänguväljakule, ise reeglitest sotti saama, ning võitlema siis elu ja surma peale, või midagi umbes sellist. See mäng oli kestnud juba aastasadu, erinevatel kontinentidel ja …

Mis see lugu ei olnud, oli õuduslugu, see oli lihtsalt paranormaalne thriller, kus oli natuke religioosset mõjutust. Kahjuks polnud tegu üldsegi mitte hea raamatuga.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar