Jaam Üksteist (Station Eleven)

Raamat: Jaam Üksteist by Emily St. John Mandel, tõlk  Allan Eichenbaum (2014, 2016) V, RR, A

Hinne: C

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/20170404-station-eleven

Ühel lumisel õhtul saab kuulus näitleja Arthur Leander laval südamerabanduse Kuningas Leari etenduse ajal. Jeevan Chaudhary, endine paparazzi-nüüdne kiirabitöötaja, on publiku seas ja tormab teda aitama. Kristen Raymonde nimeline lapsnäitleja vaatab õudusega pealt, kuidas Jeevan Athurit elusada püüab, surudes Arthuri rinnale kui lavakardin langeb, kuid Arthuri elu enam päästa ta ei suuda. Samal ööl, kui Jeevan teatrist koju kõnnib, hakkab levima kohutav gripp. Haiglad on haigeid täis ning Jeevan koos oma venna Frankiga barrikadeerivad end venna korterisse, jälgides aknast, kuidas autod ummistavad kiirteed, kõlavad lasud ning elu nende ümber koost laguneb.

Viisteist aastat hiljem on Kristen näitlejanna Rändavas Sümfoonias. Üheskoos liigub nende väike trupp ühest asundusest teise mööda seda muutunud maailma, esitades Shakespeare näidendeid ja muusikat nende asunduste vähestele elanikele. Nende sõidukit katvale kangale ja Kristeni käele on kirjutatud rida Star Treckist: ’Sest ellujäämisest ei piisa’. Kuid kui nad jõuavad St.Deborah asundusse Vee ääres, kohtuvad nad vägivaldse prohvetiga, kes kaevab hauad neile, kes asundusest lahkuda julgevad.

Lugu liigub üle aastakümnete edasi tagasi, kirjeldades elavalt sündmusi nii enne kui ka pärast pandeemiat, pakkudes nii põnevust kui ka ilu. Me saame jälgida kuidas Arthur armub üha uutesse naistesse, kuidas Jeevan vaatab viimaseid uudiseid, ning kuidas Kristen leiab end vastamisi prohvetiga, ning kuidas saatus viskab nende kõigi teel imelikke käike, sidudes neid kõiki üksteisega. See lugu on suhetest, mis meid koos hoiavad, kuulsusest, mis on vaid lühiajaline ning meid ümbritseva maailma ilust.

Fantasy, Thriller, Dystopia

Ma olen lugenud palju erinevad düstoopilisi romaane ja see õnneks ei sarnane neist ühegagi.

See lugu algab siis sellel ööl, kui Arthur Leander teatris sureb, kui Jeevan mõistab lõpuks, kelleks ta tahab saada, kui Kanadasse on jõudnud lennuk Moskvast, koos Gruusia gripi kaasa toonud reisijatega ning saab alguse gripiepideemia, millest pääsevad vaid vähesed ja sedagi pigem õnne kui mingi erilise immuunsuse pärast.

Neil vähestel, kes selle gripipuhangu üle elasid, on paar esimest aastat väga rasked, kas siis selle tõttu, et nad on väga noored või nad on täiesti üksi, või on neil väga raske leppida sellega, et nad on kaotanud kõik, keda nad armastasid. Kuid neist keegi ei anna alla, nad kõik leiavad oma võimaluse, kuidas edasi elada, kas meenutades olnut ja jagades oma teadmisi pärast pandeemiat sündinud lastele või siis võtavad seda katastroofi kui võimalusena alustada uuelt lehelt.

Kui kaovad valitsused ja politsei ja sõjavägi, kaovad ka reeglid ja kord, seega muutuvad paljud metsikuks, teevad oma reeglid ja hakkavad neid teistele sunniviisiliselt peale suruma ning kui nende reeglitega kaasa minna ei tahete, võib lugu väga inetuks minna.

Kristen pääses gripist üheskoos oma vennaga ja ta ei mäleta esimeses aastast midagi, kuid paar aastat hiljem kaotab ta venna ja ühineb Sümfoonikutega. Ta oli alati tahtnud näitlejaks saada, seega oli trupiga ühinemine tema jaoks suur õnn. Kuid lisaks näitlemisele käib ta nende rännakute ajal ka mahajäetud majades otsimas asju – tööriistu, riideid kostüümideks, hügieenitarbeid, raamatuid, kõmuajakirju. Ta mäletab ühteist gripi eelsest ajast, kuid suurema osa oma elust on ta ikkagi juba uues ajas elanud.

Näitleja Leander – tema elulugu meenutas mulle kohe väga William Shatneri elulugu – Kanadast pärit, läheb raamatupidamist õppima ja saab näitlejaks, esimene tõsisem tööots New Yorgis, mitmed naised jne. Seega kui ma jõudsin selle Star Trecki lauseni, siis hakkasin ma juba tõsiselt mõtlema, et võib-olla tõesti on Leanderi isiku prototüüp Shatner. Näitleja Leandet sureb enne seda kui gripp lahti pääseb, kuid tema elu on mõjutanud nii mõndagi neist, kes ellu jäid – tema ülikooliaegne parim sõber, tema teine abikaasa ja ta ainuke poeg. Oma elu ajal oli ta tagasihoidlik mees, kes oli pärit ühelt väikselt saarelt, kus kõik tundsid kõiki ja ta tundis end seal lämbuvat. Kui ta siis ülikooli läheb tunneb ta end lõpuks vabana, kuni temast saab näitleja ja taas kord tunnevad teda kõik. Tema esimene naine on ka samalt saarelt pärit kunstnik, kes oma päevatöö kõrvalt joonistab Jaam Üksteist nimelist koomiksit, mida keegi ei tea, sest ta pole seda kunagi avaldanud. Paar aastat enne pandeemiat trükib ta oma rahadega paar eksemplari, millest kaks annab ta Leanderile, kes saadab ühe oma pojale ja teise kingib Kristenile. Leander armub väga kergesti uutesse naistesse ja seega on ta kõmuajakirjanike lemmik, sest alati on teda kellegi uuega võimalik pildistada ja uus lugu üles kerida.

Clark oli just lendamas Leanderi matustele kui nende lennuk ümber suunatakse Severn City lennujaama. Keegi ei tea veel midagi, kõik ootavad, et kohe tullakse ja öeldakse, et oht on möödas ja tavaline elu saab jälle jätkata. Temaga samas lennukis oli ka Leanderi teine naine koos nende pojaga. Elizabeth on vaikne ja hoidub koos pojaga omaette. Kui nad on olnud lennujaamas juba kuid, ilma elektrita, ilma mingi infota väljaspoolt, hakkavad kohalolijad looma uut komuuni, kõigil oma ülesanded, mida teha vaja, et nad elus püsiks, lepivad nad kõik lõpuks sellega, et see elu mida nad siiani tundsid, on läbi. Clark on see, kes loob Tsivilisatsioonimuuseumi, kuhu kogub kadunud maailmast asju, mis kunagi tundusid olevad äärmiselt vajalikud – mobiiltelefonid, kontsakingad, muud elektroonilised vidinad, raamatud, ajalehed, ajakirjad, suveniirid.

Jeeven veedab esimesed kuud koos vennaga korteris, kus nad on sulgenud ventilatsiooni, et väljaspoolt õhku sisse ei tuleks ning barrikadeerinud ka välisukse, et keegi sisse ei saaks. Vend on tal poolest kehast halvatud, seega ei tule neil põgenemine kõne allagi. Kui nad on siis vaadanud ära viimased uudised, vaadanud aknast, kuidas autod kiirteele seisma jäävad, kuidas linnast elekter kaob, kirjutab vend viimase rea selle kuulsuse eluloost, mille kallal ta enne epideemiat töötas ja Jeeven asub teele, et otsida teisi ellujäänuid.

See oli huvitav lugu, kus on põimunud nii minevik kui tulevik ja inimsaatused. Kahjuks oli tiba nigel tõlge, kuid mitte väga hull.