Songs from the Violet Café

Raamat: Songs from the Violet Café by Fiona Kidman (2003)

Hinne: B

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/29633832-songs-from-the-violet-caf

On aasta 1943. Violet Trench ületab Rotura järve koos väikse poisiga, kuid tagasi tuleb ta ilma temata. Kuuskümmend aastat hiljem, süüdatakse üks paat sama järve kaldal rituaalselt põlema. Vahepealsed aastad nägid Violetit järve kaldal kohvikut avamas – 1963 aasta suvised sündmused mõjutasid veel kaua nii Violeti kui ka ta noorte töötajate elusid. Nende kõigi elud lähevad lahku, kuid Violet mõjutab neid siiski kõiki – eriti noort kodunt põgenenud Jessie Sandlet – nagu trühvlite lõhn, mida Violet kasutas paljudes oma toitudes.

Violet Trenchi väikelinna kohvikus töötamine 1963 aasta suvel mõjutas grupi noorte neidude elusid, kuhu kuulus ka Jessie Sandal, kes läheb Violeti mõjutusel kuni Cambodiani välja.

Drama

Violeti kohviku laulud on üks huvitav raamat, mis jälgib Violeti elu aastast 1943 ja Jessie elu aastast 1963.

Raamatu alguses ei saanud ma päris hästi aru, mis toimub, sest esimene pilt on seltskonnast vee ääres, kes on leidnud vana paadi, ning otsustavad selle koos ohvriandidega veele saata ja põlema panna. Järgmisena tuleb noore neiu kiri, kus ta kirjutab oma isa vanale sõbrale, et ta võiks aidata teda tema haige abikaasa põetamisega. Sellele järgneb pildike mehest, eks elab koos oma hiinlannast naise ja naise kahe ning nende oma pojaga järve ääres, kuhu talle tuleb ootamatu külaline, kes toob kaasa väikse poisi, kes on samuti aasia päritolu.

Ning siis olemegi aastas 1963, kui Jessie lahkub oma ema ja kasuisa juurest oma kaheksateistkümnendal sünnipäeval. Tal jääb ülikool pooleli, tal pole raha, kuid ta ei saa ka sinna jääda, ta peab lahkuma. Ükshaaval tutvustatakse meile ka teisi noori tüdrukuid, kes kõik on seotud Violeti kohvikuga ja ka nende emasid ja nende isasid ja teis mehi, kes on kuidagi seotud Violeti ja tema kohvikuga.

Peatükk peatüki järel kootakse alus sündmustele, mis muutis nende kõigi elu, sündmusele mida poleks keegi osanud ette näha ega oodata ja otseselt pole ka asjade käigus neist keegi süüdi, kuid puudutamata ei jäänud keegi. Kui torm on vaibunud korjatakse kokku, mis on järel ning kõik lähevad oma teed.

Edasi jälgitakse Jessie elu, kellest on saanud rindeajakirjanik ja tema viimaseks peatuspaigaks on Cambodia, kus ta kohtab üllatavate inimestega minevikust ja üks impulsiivne ost muudab veel kord ta elu.

Ühe korra saavad nad kõik veel kokku – kõik kes selleks hetkeks veel elus on – et meenutada olnut, vaadata tagasi oma eludele peale seda tormilist õhtut ning tõdeda, et ilma Violeti kohvikuta oleks kõigi nende elud olnud hoopis midagi muud.

Kuigi algus võis olla natuke segane, siis peagi selgub nende esialgu nii erinevate eluhetkede tähtsus kõiges järgnevas ja edasi on seda lugu juba väga huvitav lugeda. Jah, lugu on natuke hüplik, kuid inimeste mälu ongi hüplik ja meeles on meil ju enamasti kõige tähtsamad hetked meie elust, mitte igapäevane rutiin. Suurepärane vaade kahe naise elule.