Call Me By Your Name

Raamat: Call Me By Your Name by André Aciman (2007) RR 
Hinne: A 
Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/6484905-call-me-by-your-name 
See on lugu äkilisest ja tugevast armastusest, mis lööb lõkkele teismelise poisi ja tema vanemate Itaalia Riviera kaljuäärsesse majja suvitama tulnud külalise vahel. Olemata valmis nendevahelise külgetõmbe tagajärgedeks, teesklevad nad esialgu hoolimatust. Kuid järgnevate suvenädalate jooksul, kui kire ja hirmu, iha ning külgetõmbe hoovused ei taha vaibuda, saavad nad veelgi hoogu juurde kui nad testivad nendevahelist pingelist pinnast. See mis saab alguse sügavalt nende hingest, on vaevalt kuue nädala pikkune suhe, kuid jätab neile mõlemile jäljed kogu eluks. Sest see mida need kaks avastavad Rivieras ning sumedal suveööl Roomas, see mida nad mõlemad teavad, et nad ei koge enam kunagi, on sügavaim lähedus. 
Romance, MM 

Kutsu mind enda nimega on armastuslugu, mis jääb hinge pikalt püsima.

See on täiskasvanuks saamise lugu, esimese armastuse lugu. See on armastuskiri. Päevik. Memuaarid. Suurepärane lugu.

Loo minategelane on seitsmeteistaastane Elio, kes elab koos vanematega Itaalia Rivieras rannikuäärses majas, kuhu igal suvel tuleb kuueks nädalaks uus doktorant, kes aitab tema isa tema uurimistööga, ning samas kirjutab ka oma tööd või teeb uurimistööd oma töö jaoks. Elio on harjunud nende suviste külalistega, nad kõik on seal oma kuus nädalat, teevad oma tööd ning nad kõik jäävad nende perega ka hiljem kontakti. Kuid sel aastal on kõik juba esimesest hetkest teistmoodi.

Kui ta näeb Oliveri taksost väljuvat ja hooletult „Hiljem“ üle õla viskavat, tekitab see temas midagi, mida ta veel päris seletada ei oska. Ta jälgib Oliveri ja püüab tema tähelepanu võita, ta näeb segadusse ajavaid unenägusid, nad käivad koos ujumas, ratastega linnas, nad loevad oma materjale ühes ja samas aianurgas … kui Oliver teda kord teiste noortega väljas olles õlast puudutab ja teda masseerida püüab, siis esialgu Elio tahaks tema käe all sulada, kuid siis tõmbub järsult eemale. 

On päevi, kus nad ei räägi üldse, on päevi kus nad on väga sõbralikud ning Elio ei suuda mõista, kas talle vaid tundub või on nende vahel midagi. Lõpuks ta ütleb otse välja mida mõtleb, mida ihaleb. Oliver vastab talle, kuid samas tõmbub taas eemale. Elio püüab endas selgusele jõuda minnes välja oma naabritüdrukuga, saades lahti sedasi oma süütusest, kuid see ei kaota ära tema tundeid Oliveri vastu. Ta katsetab veelkord Oliveriga rääkida.

Kui Elio on esimest korda olnud koos Oliveriga, tunneb ta pärast seda halvasti, süüdi, räpasena … kuid see esimene paanika möödub peagi.

Elio ei loe päevi ta ei taha teada, mitu päeva neil veel koos jäänud on, sest seda on liiga vähe. Viimased päevad veedab Oliver Roomas ja Elio isa leiab, et Elio peab Oliveriga sinna kaasa minema. Need kaks päeva ja ööd on väga intensiivsed ja täis tundeid. 

Nagu ka teised suvised külalised, nii jääb ka Oliver Elio perega endiselt ühendusse, ta tuleb neile külla, annab teada oma abiellumisest, käib oma abikaasa ning lastega Elio isa juures. Aastad mööduvad, Elio elu on täis inimesi ja suhteid, kuid see üks, see esimene, ei unune iial.

Kuigi see lugu algas minu jaoks natuke segaselt, muutus kõik peagi vägagi ladusaks ning kaasakiskuvalt emotsionaalseks. See esimese armastuse ilu ja valu, see kuidas Elio oma tunnete segadust mõistetavaks püüab teha endale, kuidas ta jälgib Oliveri ja püüab tema ilmeid, käitumist, ütlemisi endale selgeks teha … see kõik on nii … ilus.

Üks lõik esimese peatükk lõpust iseloomustab seda kõike minu jaoks kõige paremini:

Kuid see mida ma ütlesin ta padja sisse paljastas minu jaoks, vähemalt sel hetkel, kui ma harjutasin tõde, öeldes seda kõvasti välja, et mulle meeldis seda öelda, ning kui ta oleks sel hetkel juhtunud mööda minema, kui ma pomisesin asju, mida ma poleks julgenud ka oma peegelpildile öelda, ma poleks sellest hoolinud, mul poleks midagi selle vastu olnud – las ta teab, las ta näeb, las ta kritiseerib, kui ta tahab – ärgu vaid maailmale öelgu – isegi kui sa oled sel hetkel minu jaoks kogu maailm, isegi kui su silmis on õudust täis ja põlastav maailm. See sinu jäine pilk, Oliver, ma pigem sureks, kui peaks seda nägema, kui ma olen sulle öelnud.

Nii ilus, kuid nii valus.

Suurepärane raamat ja kui mul õnnestub siis vaatan kindlasti ära ka raamatu järgi tehtud filmi, kus on peaosas üks mu lemmiknäitlejaid, Armie Hammer.