The Seven Rules of Elvira Carr

Raamat: The Seven Rules of Elvira Carr by Frances Maynard (2017) RR
Hinne: A 
Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/32681108-the-seven-rules-of-elvira-carr 
Elvira Carr usub kindlasse päevakavasse, selgetesse juhistesse ning rääkimistele inimestega ilma mingi tagamõtteta. Ta elab kodus koos oma ülihoolitseva emaga, kes on hinnanud, et ta tütar pole sobilik suhtlema teiste ühiskonna liikmetega.

Kuid kui Ellie ema saab rabanduse on ta ühtäkki sunnitud üksi hakkama saama. Ta leiab peagi võimaluse kuidas ülejäänud maailmaga kohaneda: seitse suhtlemisreeglit.

Kahjuks leiab Ellie peagi, et enamus inimesi ei ela nende reeglite võrgustikus. Kogedes sotsiaalseid apsakaid ning ebameeldivaid kohtumisi, jätkab Ellie õppimist – õppides tundma ennast ning teda ümbritsevaid inimesi. Ja tal on vaja neid uusi teadmisi kui ta loodab rajada endale teed oma iseseisva eluni. 
Drama, Humor 

Elvira Carri seitse reeglit – see on üks humoorikas, emotsionaalne ja mõtlemapanev lugu. 

Elvira on natuke teistsugune tüdruk. Ta on üdini aus, ta ei saa aru sõnamängudest, ta on piinlikult korraarmastav, ta võtab elu nii nagu ta näeb, ta ei otsi millegi tagant valet, pettust, ta on nagu Temperance Brennan Kontide sarjast, lihtsalt ilma kriminaalse geeniuse pooleta. Ta on vanade vanemate laps, ta ema on temaga alati kannatamatu ja ta isa, kes oli alati Kaugel Reisil Jaapanis, suri kui ta oli taas kord Ära, aastaid tagasi. Ta käib vaid kodulähedases poes süüa ostmas ja raamatukogus endale ja emale raamtuid toomas. Ta suhtleb vaid naabrinaisega ja poes kassiiri ja kärude kokkuajajaga. Ta elab väga Kaitstud elu.

Kuid siis saab ema rabanduse ja ainus mida ema veel öelda suudab on „Mitte sedasi.“ vastavalt siis olukorrale, kas vaikselt või karjudes.

Ema haiguse ajal peab Elvira harjuma üksi elamisega. Esialgu käib ta teda haiglas vaatamas, siis hooldekodus. Ta peab kindlat päeva ja nädalaplaani, et tõestada naabrimehele, et ta on võimeline üksi elama, et teda kuskile hooldekodusse ei saadetaks. Üksinda kodus olles ja emale haiglasse viimiseks asju kokku pannes leiab ta asju, mis tekitavad temas küsimusi, kuid nendele küsimustele saab vastata vaid ema, seega kirjutab ta küsimused üles edaspidiseks, kui ema terveks saab.

Üksi olles ja kartes, et ka teda kuhugi hooldekodusse pannakse, leiab ta endas julgust sõita bussiga kaugemale kui kunagi varem, ta saab endale arvuti, ta läheb arvuti kursustele, ta leiab internetist samasuguste inimeste foorumi, nagu ta ise ja foorumi postitusi lugedes leiab ta seitse käitumisreeglit, millele toetudes peaks ta suutma neurotüüpiliste maailmas hakkama saama. Need reeglid on väga lihtsad: 

1. Alati on hea olla viiskakas ja auväärne.
2. Kui sa näed välja või kõlad teistmoodi, siis sa ei sobi teiste sekka.
3. Suhtlemine pole vaid faktide edastamine – suhtlemine on oma tunnetest rääkimine.
4. Sa õpid vigu tehes.
5. Mitte kõik, kes su vastu on kenad, ei ole su sõbrad.
6. Parem on olla diplomaatiline kui aus.
7. Reeglid muutuvad olenevalt olukorrast ning isikust, kellega sa suhtled. 

Reeglid on head, kuid neurotüüpilised ei pea ühestki reeglist kinni, seega peab ka Elvira hakkama reegleid täiustama, eksimustele toetudes näpunäiteid kirja panema ning igapäevaselt peab ta arvestust, kas ta on mõnd reeglit kasutanud.

Vaatamata reeglitele, teeb ta vigu ja saab ka valusaid õppetunde, kuid kõigele vaatamata, leiab ta enda kõrvale inimesi, kes teda toetavad, ta leiab vabatahtliku töökoha suurte loomade varjukodus, ta kaotab palju oma kehakaalust, mida ta on kogunud emaga vaikselt kodus elades, ning ostab naabrinaise abiga endale uusi riideid.

Kuid siis ema sureb ja tema seni vastamata küsimustele lisandub veel küsimusi, mida keegi talle vastata ei oska või ei taha. Seda seni kuni ta saab kirja, mille tagajärjel muutub tema ettekujutus ta emast ja isast, eriti isast. Nüüd ei ole Elvira enam üksi ja kuigi ta ei tea veel kõike, on tal keegi, kellega asja arutada, kellelt küsimusi küsida. Seega saavad ta reeglid ka kaheksanda punkti. 

8. Kasuta reegleid, et raksusi ületada, et elu kergemaks teha, et mõista mis on vastuvõetav, et oma tugevaid külgi tugevdada, kuid pärast seda …
… tee asju nii nagu sina tahad. 

Kokkuvõtlikult võiks öelda, et see oli nagu Carrey Pilby, lihtsalt Elvira pole mitte geenius, vaid ta on autist, kes on elanud range ning kartliku ema selja taga, kuni ta peab oma eluga üksi hakkama saama.

See on suurepärane lugu. Iga peatükki iseloomustab üks mõte mitte mõnelt suurkujult, vaid Elvirat ümbritsevatelt inimestelt. Jah, Elvirat võib pidada ullikeseks, sest ta on paljude asjade suhtes vihale ajavalt sinisilmne, kuid samas on nii mõnigi inimene kellega ta kokku puutub tema suhtes põhjendamatult vaenulik, nagu oleks see tema süü, et ta ei mõista kõiki neurotüüpiliste reegleid, nagu võiks tema seisund olla nakkav ja enamasti on negatiivsed just täiskasvanud, kes peaks olema õppinud olema tolerantsemad.

Siin loos on huumorit, on draamat ja on palju asju, mis panevad mõtlema, et kui neurotüüpiline ma ise olen. Väga hea raamat.