Hinne: D
See on Giselle Aubry esimene kord Vesaille õukonnas. Ta on kuusteist ja
Marie Antoinette uusim toaneitsi, ning kõik kuninganna suursugusest ja
glamuursest elust suurepärases lossis tekitab temas austust. Ta unistab
moekunstniku ametist, ning võimalus töötada kuninganna rõivakapi suursuguste
kangastega ning ehetega on tema jaoks unistuse täitumine. Kuid iga paari nädala
tagant tuleb ta tagasi koju, Pariisi, et olla koos oma vanematega ning kuuleb
jutte revolutsioonist, mis muutuvad üha tõsisemaks.
Oma positsioonilt, töötades kuninglikus majapidamises, näeb Giselle läbi
Pariisi tormava revolutsiooni kahte poolt. Kui ta onu, endine kuningliku
salateenistuse liige, soovitab Gisellel nagu muuseas jälgida kuningannat, ning
talle tema käikudest ja mõtetest ette kanda, on see vaid nendevaheline mäng,
ning Giselle nõustub sellega. Spionaaž tundub talle nagu seiklus ning salajane
võimalus toetada revolutsiooni, mis on Prantsusmaad hõivanud. Samuti naudib ta
võimalust, kasutada oma Versaille teadmisi rääkides Leon Gauvainiga, kena
idealistist revolutsionääriga, kes temaga kurameerib.
Kuid mida kaugemale revolutsioon jõuab, ning mida lähemaks Giselle
kuningannale saab, olles üks väheseid usaldusaluseid, tunneb ta end ohtlikult
kahele poole kistuna. Vägivald muutub üha tõsisemaks ja Giselle peab otsustama,
kellele tema lojaalsus kuulub või ta kaotab kõik … võib-olla isegi oma pea.
History, Drama,
Romance
Kostüümilao perenaine: Marie Antoinette romaan, on tegelikult Giselle
Aubry lugu Prantsuse revolutsiooni ajast. Jah, ta on Marie Antoinetti
teenistuses, kuid loo peategelane on ikkagi Giselle. Võib-olla on kirjanik oma
esimest romaani kirjutama hakates arvanud, et ta keskendub loos rohkem
kuningannale, kuid tegelikult on see ikkagi ühe teismelise prantslanna lugu,
kes töötab lossis ühena kuninganna riietajatest, kes kogeb revolutsiooni
mõjusid nii lossis sees kui lossist väljaspool.
Giselle satub pärast oma töönädalat koju minnes esimese suurema mässu
lähedale, kus teda päästab noor Leon, ning otsekohe löövad noorte vahel tunded
lõkkele, ning nagu täisvereline teismeline ikka, hakkab Giselle koheselt
unistama ning roosat tulevikuunelmat Leoni silmades nägema. Kuid Giselle töötab
kuningapere heaks ja Leon, kellassepa õpipoiss, on tärkav revolutsionäär. Ka väljaspool
lossi on Giselle revolutsioonist õhevil, kuid ta pole kõigega nõus, mida nälgiv
ja mässava rahvas nõuab.
Kuna Giselle elab koos kuningaperega läbi ka Versaille rünnaku ning
Tuilleriesi rüüstamise, siis mõistab ta ka kuninganna tehtavaid otsuseid ning
isegi aitab teda nendes. Kui aga Leon sellest kuuleb, on nende suhe läbi ja
Giselle onu, kes on teda õhutanud spioneerima, on eriti vihane ning hirmul,
kuidas see võib mõjutada nende pere, kui Giselle teod peaksid päevavalgele
tulema.
Kuid Revolutsioon jätkub, kord vaibudes kord taas suurenedes. Giselle
vaatab seda kõike kõrvalt, kui kuningapere arreteeritakse, kuid oht ei kao
kunagi. Asjaolud viivad teda korduvalt uuesti kokku Leoniga ja ka teiste suurte
revolutsionääridega ja aastad ning sündmused muudavad neid mõlemaid.
Lõpuks suudab Leon Gisellele andestada, kuid endist kuninganna
riietajat ei usaldata siiski lõplikult, seega peab ta olema tunnistajaks
ajaloosündmustele, mis on andnud aluse nii mõnelegi romaanile, pildile,
vahakujule …
Iseenesest on see huvitav lugu, kui see vaid poleks kirjutatud mina
vormis ja peategelaseks ei oleks teismeline. See oli nagu YA novell Prantsuse
revolutsiooni ajal. Eriti konarlik ja imelik on loo algus, kuid mida aasta
edasi lugu läheb, seda paremaks ka lugu läheb. Vahepeal oli mul selline tunne nagu
oleks loo algus kirjutatud hiljem juurde, et põhjendada järgnevat. See lugu nagu
tahaks olla armastuslugu ja samas ka ajalooline sündmuste kirjeldus, kuid
mõlemates jääb sisu vajaka, samas see on debüütromaan, seega esimese katsetuse
kohta hea.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar