Horrostör

Raamat: Horrorstör by Grady Hendrix, tõlk Fred Taik (2014, 2015) Helios, RR, A

Hinne: A

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/25321498-horrorst-r

Orski mööblipoes Clevelandis Ohios toimub midagi veidrat. Töötajad avastavad igal hommikul purunenud Kjërringi raamaturiiuleid, kildudeks kukkunud Glansi veeklaase ja katkiseid Liripipi garderoobikappe. Müüginumbrid on vähenenud, turvakaamerad ei paljasta midagi ja poe juhtkond on paanikas.

Et mõistatusse selgust tuua, nõustuvad kolm töötajat tegema öise, üheksatunnise lisavahetuse. Pilkases öös patrullivad nad tühjal NÄIDISTESAALI korrusel, uurivad veidraid nähtusi ja helisid ning satuvad peale õudustele, mis eiravad igasuguseid loogikareegleid.

See on traditsiooniline kummitava maja lugu, mis toimub läbinisti kaasaegses tegevuspaigas. Horrorstör on kujundatud nii, et see säilitaks oma läike ja iseloomuliku välimuse ka pärast eluaegset kasutamist. Meeldiv proportsioon, mõnusad lakaga kaaned ja pehmekaaneline köide – Horrorstör toob sinuni vajaliku psühholoogilise terrori, ja seda pakendis, mida sa väärid.

Horror, Mystery, Fiction, Humor

Ma ei tea mida ma sellest raamatust ootasin, kuid igatahes mitte seda, mida ta mulle tegelikult pakkus. Minu jaoks oli see üks tüüpiline õuduskomöödia, kus peategelasteks on 5 inimest – peategelane on tüüpiline nähtamatu naabritüdruk, lisaks temale on seal ka seksikas blondiin (kes seekord on roosa või lilla peaga), sportlane (mööblitarimisest musklid kasvatanud), taibu (piinlikult täpne ja lojaalne ülemus), ning kõigi armastatud ematüüp (klassiklouni asemel).

See viisik on pandud majja, mööblipoodi, mis on ka oma parimatel päevadel üks paras labürint, kuid nüüd muutub ta õuduste toaks, kui mööblihalli jäänud vaimud hakkavad väljapääsu otsima. Mesitaru endine juhataja leiab endale sobiliku keha ja hakkab seda viisikut ükshaaval korrigeerima. Ja loomulikult ei põgene tegelased mitte väljapääsu poole, vaid ikka pea ees pimedasse haisvasse koridori. Isegi kui nad juba on majast välja saanud peavad nad ikka tagasi minema ja isegi kui nad on juba pikka aega eemal olnud, saab nende ellujääja süütunne ikkagi neist võitu ja nad lähevad uuesti tagasi.

Lisaks sellele suuepärasele õuduskomöödiale, kirjeldab see lugu ka ideaalselt sellise töötaja tundeid, kes unistab päevast, kui ta saaks töökohta vahetada, sest tema praegune töökoht tundub talle juba surmahotellina, kuhu sa saad sisse registreerida kuna iganes soovid, kui kust sa enam iialgi ei lahku. Kõik need keskaegsetelt piinariistadelt inspiratsiooni saanud mugavad mööbliesemed süvendavad veelgi seda tunnet, et kõik see „mugavus“ mida meie ümber pidevalt promotakse on tegelikult meid aheldav ja ikestav vangla.

Siin on huumorit, on õudust, on põnevust ja see lugu sobib ideaalselt oktoobri lõppu.

Know Your Rites

Raamat: Know Your Rites (Inspector Paris Mystery #2) by Andy Redsmith (2019) 
Hinne: B+
Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/46843731-know-your-rites 
Inspektor Nick Parisest, keda nüüd tuntakse ka kui „See kes peatas deemonid“, on saanud maagilises maailmas omamoodi kuulsus. Ta tahaks kohe väga minna tagasi Manchesteri igapäevaste kuritööde juure.
Kuid, saatus pole tema poolt, kui ta kutsutakse taas kord ta mitte harilike töökaaslaste poolt lahendama jõhkrat tapmist. Ainus kahtlusalune selles kuritöös on päkapikk, kes on püüdnud jalga saada räpimaailma ukse vahele. Kuid kas selle kõige tagas on midagi veelgi salapärasemat? Paris kistakse taas tagasi maagia ja mõrvade juurde – kuid kes peab viiuldajale maksma? 
Fantasy, Mystery, Crime, Humor 

Võrreldes sarja esimese raamatuga, ei ole see niisama humoorikas, kuid andekalt põnev on ta endiselt ja ka karakterid on endiselt suurepärased.

Seekord, kaks nädalat peale eelmise loo lõppu, on Paris ja Cassandra tagasi igapäevase elu juures: teleinterviud on vähenenud, Rocky lõhutud sein on taastatud ja ka viski on taas Parise igapäevane töövahend. Just siis kui ta arvab, et ei pea enam kunagi midagi maagiaga tegemist tegema (kui mitte arvestada seda, et nad on nüüd Cassandraga paar) saadetakse ta muusikaprodutsendi korterisse, et tema mõrva uurida, kuna ainuke kahtlusalune (leitud kohapealt korterist magamas ja mõrvarelval on tema sõrmejäljed) on päkapikk, kes ei näe välja nagu need teised päkapikud kellega Paris on juba harjunud. Sellel on seljas tavalised inimeste riided, ta habe on stiilselt piiratud ja peas on tal tagurpidi pesapallimüts. Ja mis kõige hullem – Dirk kasutab iga võimalust et räppida, kuid lisaks sellele et tal pole aimugi riimide koostamisest on tema esitluste sõnumid enamasti üsnagi algelised ja rohkelt vürtsitaud „õige“ räpparite sõnavaraga. Paris oleks pigem nõus uuesti deemonitega võitlema kui et pidevalt Dirki esinemisi kuulama. 

Kuna ekspertiis teeb kindlaks, et mõrvar ei saanud kuidagi Dirk olla, siis tuleb Parisel taas oma aju viskisse uputada ja välja mõelda, kes selle taga võis olla ja miks. Ega kaasa ei aita ka see, et arreteeritakse spiooni kassid ja kahtlustatakse pettemanöövrit ja Paris ei kannata üldse maagilisse maailma minekut, kuid kiugagi tuleb ju kindel olla, et kivikollide printsess on ohutult oma kodukohta teel ja deemonid on samuti endiselt teel oma maadele, mis sellest, et selleks tuleb Parisel lendava lehma lennuteenuseid kasutada.

Lõpuks tuleb muidu selles nii loogikavabas maailmas loogikat kasutada, et pahalased üle kavaldada, isegi kui politseijaoskonna kõige hirmuäratavam inspektor on kana. 

Jah, siin on huumorit, on toredaid sõnamänge, on müsteeriumit ja üllatusi. Nagu ma juba alguses ütlesin, annavad kogu loole suurepärast vürtsi peamised karakterid. Paris on endiselt tüüpiline scandi-noiri stiilis inspektor, tema seersant on endiselt ragbimängija kehaga ja rosinasuuruse ajuga, mis haruharva briljantseid ideesid puistab, vares Malbus esitab endiselt igal võimalusel selle kõige tähtsama küsimuse: „Suitsu on vä?“. Uutest tegelastest kirgastavad näiteks üldpilti päkapikuneiu, kes on rüütel/ninja ja austraalia murdes rääkiv lamassu (tiivuline inimpeaga lehm, kes inglise keelt õppis loomaaiast põgenenud koaalalt) ning elevant, kes püüab end musta auku juua. 

Hea lugemine igatahes!

Kõrvalised isikud

Raamat: Kõrvalised isikud by Ilmar Tomusk, illustraator Priit Pärn (2019) 
Hinne: A
Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/44803381-k-rvalised-isikud
 Keele ja sõnadega on väga kummaline lugu. Sa ütled, et paned mütsi pähe, aga tegelikult paned pea mütsi. Proovid panna soki jalga, kuid juhtub hoopis vastupidi ning jalg läheb sokki. Kui talv on käes, pole see tegelikult üldse käes, vaid hoopis õues. Sügav lumi on aga eriti naljakas – sina hakkad lumememme tegema või kelgutama, lumi muudkui sügab. Sul võib olla suus mitu keelt, kuid kõige ilusam neist on eesti keel. See raamat ongi eesti keelest ja sellest, kui lõbus ja vahva see keel võib olla. 
Children, Humor 

Nagu Ilmar Tomusk Eesti Lastekirjanduse Keskuses toimunud seminaril „Laps kirjanduses 7“ ütles, on lastel väga hea fantaasia ja lapsed võivad täiesti vabalt sõnadest hoopis otsesemalt aru saada, kui täiskasvanud ja lastele on naljakad hoopis teised asjad kui täiskasvanutele – näiteks mida suurem seda naljakam ja mida vastupidisem, seda naljakam.

Kõrvalised isikud ongi selline suurepärasem raamat, mida lastel on lõbus lugeda ja sealt uusi väljendeid õppida ja täiskasvanud saavad lugedes meelde tuletada, et kõik ei ole ainult nii nagu me igapäevaselt harjunud oleme. 

Me kõik teame neid väljendeid ja me kõik oleme nendega harjunud ning me enamasti ei mõtle, et miks see nii on ja kas seda teistmoodi ei võiks mõista. Mina näiteks pakun iga kord, kui keegi tuleb nõu küsima neile kas tassi või pudelit või mõnd muud anumat, mis mul just laua peal juhtub olema, ning kui mõnel võistlusel jooksen ja ergutajad karjuvad „läheb, läheb, läheb“ siis ma mõtlen alati, et miks läheb, kas nad ei peaks karjuma tuleb?

Keel on naljakas asi ja rikkalik asi ning kui seda õieti kasutada saab sellest palju nalja (tõsi, ka valesti kasutamine võib nalja teha või siis nutma ajada). Keelega on hea mängida ja vahel ei pane tähelegi, kui palju me tegelikult igapäevaselt kasutame väljendeid ja ütlusi, mis tegelikult võiks tähendada hoopis midagi muud, kui me poleks harjunud neid teistmoodi kasutama.

Hea humoorikas ja värskendav lugemine! Ja palju annavad ka juurde Priit Pärna pildid.