The Peacock Room

Raamat: The Peacock Room by Merryn Corcoran (2019)

Hinne: C

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/44159817-the-peacock-room  

Kui Allegra O’Brien avastab oma abikaasa truudusetuse, laguneb ta maailm koost ning ta otsib varju perekonna rüpest. Ta itaalia vanaisa lood legendaarsest mamma Cosimast ning salapärasest paabulinnutoast äratavad temas taas ellu ta armastuse ajaloo ja sisearhitektuuri vastu ning innustavad Allegrat minema Toskaanasse uurima oma perekonna ajalugu.

Üks ohtlik kohtumine paiskab Allegra ta valitud teel kõrvale, kuid siis aitab üks meeldiv võõras ta teele, kus ta avastab oma pere kohta rohkem kui ta lootagi oskas. Oma taasleitud enesekindlusega, ning vanaisa surmast taastununa, pühendab ta ennast lubadusele lahendada perekonna saladus.

Seda klassikalist armastuslugu kirgastavad Toskaana maastik ning värvid ja Sammezzano lossi kaleidoskoopiline ilu.

Romance, Mystery

Lugedes sisukokkuvõtet ja vaadates kaanel olevat pilti, tundus see üks vägagi huvitav lugu olevat ja seega saigi seda NetGalleyst küsitud. Mida ma aga arvata ei osanud, oli see, et tegu on reaalse lossiga ja olemasoleva toaga. Aga see selleks.

Tegu on siis tüüpilise, a la Rosamunde Pilcher, põnevus/armastus looga.

Allegra on kahe lapse ema, astunud just neljakümnendatesse. Ta on kunagi õppinud kunsti ajalugu ja sisearhitetktuuri, kuid kui tulid lapsed jäi ta koju. Nüüd kui tütar on juba 18 ja poeg 16, avastab ta et ta abikaasa petab teda ja selle asemel et pettust eitada teatab mees, et ta tahab lahutust.

Murdununa ei ta Allegra kuidas edasi, kuid ta sõbranna veenab teda endaga Firenzesse nädalalõppu veetma minema. Kohale jõudes selgub aga, et sõbrannal oli Allegrat vaja alibiks, sest tema tegelik plaan oli seal kokku saada oma kallimaga. Üksi jäetuna jalutab ta linnas, naudib kultuuri ja siis satub bussi, mis viib linnast välja ostukeskusesse. See buss viib teda mööda sellest külakesest, kus ta vanaisa sündinud oli. Ostukeskusest väsib ta peagi ning läheb bussini jäävat aega parajaks tegema kohalikku kohvikusse, kus tema juurde tuleb üks kohalik hurmur, kes veenab Allegra endaga koos võpsikusse kanepit suitsetama minema (tüüpiline briti turist, kes ei näe ohtu, kuid pärast karjub varast). Noh selle juba kaugele näha olnud eksimuse käigus satub ta mägiteele, mis viib teda suure vana lossi juurde. Kanepi ja seente uimas leiab ta tee majja sisse ja avastab end hingematvalt ilusatest ja värvikirevatest ruumidest. Üks neist ruumides meenutab talle seda salapärast ruumi, millest ta vanaisa on kogu ta elu rääkinud, kui unenäost – paabulinnuruum.

Kui ta taas kaine on, helistab ta sõbrannale, kurdab oma rahakoti vargust ja talle saadetakse appi kohalik politseinik, kes oskab inglise keelt. Massimo on loomulikult itaalia meeste parim eksemplar – pikk, tõmmu, paksude lokkis juustega, komplimente pudeneb iga lausega ja Allegra on tema jaoks jumalanna, kelle iga jalaaste peaks olema tema pihku, et ta maad puudutama ei peaks. Ja Allegra on loomulikult samuti kõrvuni sees esimesest hetkest kui ta oma päästjat enda poole tulemas näeb.

Järgneb loomulikult tagasi koju minek, siis uuest Firenzesse sõit, uus lossi külastus, kinnitamine, et see ei olnudki unenägu ning ka teine unenägu (märg) tehakse reaalsuseks. Ja ongi pool raamatut läbi, seega mis siin siis veel olla saab. Kuid alles nüüd hakatakse keskenduma perekonna saladusele. Kes ikkagi ole see mamma Cosimas ja mis juhtus Allegra vana-vanaisaga. Ja ka endine abikaasa ei saa ju rahulikult leppida sellega, et ta vana naine ei pühendugi ainult laste kasvatamisele vaid on ka endale lohutust leidnud ja kui mehe verinoor kallim ta jätab ei võtagi naine teda tagasi vaid on veelgi kindlam, et nad peavad lahutama.

Seega kistaksegi Allegrat koduste draamade ja itaalia saladuste vahel pingule, kuni miski peab kuskilt järele andma või ta peab ise piisavalt tugevaks muutuma, et kõiki neid nõudmisi välja kannatada. Jah lõpuks leiab kõik lahenduse ja kõik (noh peaaegu kõik) on õnnelikud.

See Sammezzano loss on piltide peal lausa võrratu ja meenutab mulle nii väga Hearst lossi ainult et kui Hearst lossi saab iga kell ekskursioonile minna, siis Sammezzano lossi saab kord aastas, kuid kui teil on tagataskust võtta 18,3 miljonit naela, siis võib loss teie omaks saada.

See lugu ise oli minu jaoks poolküpse või siis ülemaitsestatud. Liiga palju toimus ja liiga palju kokkusattumusi oli ja asjad toimusid liiga kiiresti. Kui see lugu oleks rahulikumalt kulgenud, ilma imelike toidu ja riiete kirjeldusteta, ilma ebausutavate õnnelike juhusteta, olles keskendunud rohkem Allegra ja Massimo suhetele ja vana-vanaisa saladusele, oleks lugu ikkagi huvitava olnud, kuid praegu sadas iga natukese aja takka uus liin sisse, mis tegi loo segaseks ja hüplikuks ning pool raamatut oli ühe tooniga ja pool oli teisega. Põnev koht millega romantiline põnevuslugu siduda, kuid see lugu ei ole just kõige õnnestunum.