Muusa

Raamat: The Muse by Jessie Burton, tõlk Tiina Viil (2016, 2019) Varrak, RR, A

Hinne: C+

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/48098676-muusa

Pilt võib öelda rohkem kui tuhat sõna …

1967 aasta kuumal juuli päeval ronib OdelleBastien üles Londonis asuva Skeltoni galerii kivitreppidest, teades, et ta elu on muutumas igaveseks. Sellest ajast saati, kui ta viis aastat tagasi Trinidadist Londonisse jõudis, on ta püüdnud leida oma kohta selles linnas, ning nüüd on talle pakutud tööd masinakirjutajana glamuurse ja salapärase Marjorie Quicki juhendamise all. Kuid kuigi Quick võtab Odelli kiiresti omaks, avab tüdrukus võimed, mida ta isegi ei teadnud, et tall on, jääb Quick ise siiski saladuseks – täpselt sama salapäraseks nagu ka see väljailmunud kunstiteos, mis on galeriisse toodud.

Maali saladus lasub aastas 1936, Hispaania maakoha häärberis, kus Olive Shloss, tuntud kunstikaupmehe tütar, hoiab salajas oma ambitsioone. Sellesse õhkõrna paradiisi siseneb kunstnik ja revolutsionäär Isaac Robkes ja tema poolõde Teresa, kes seovad end hetkega Shlosside perekonnaga, ning sellel on kohutavad tagajärjed …

History, Fiction, Drama, Mystery

Pilt võib öelda tuhat sõna … ka raamatu kaas võib öelda tuhat sõna. Kuigi öeldakse, et ära hinda raamatut kaane järgi, siis iga kaas annab siiski lugejale mingigi ettekujutuse, mis teda ees võib oodata. Antud raamatu kaas ajab suisa segadusse. Tõsi, kui öeldakse sõna „Muusa“ siis midagi umbes taolist võikski ette kujutada, kuid kui hakkad raamatut lugema, siis esimene mõte on – hmmm, mismoodi see piimvalge nahaga ja kärtspunase peaga neiu rohelises ja roheluses selle kõigega seotud on. Siis mõtled et äkki ikka nagu sobiks, noh põhimõtteliselt, mingil määral, kui vaadata asja selle külje pealt, kuid … üks väga segadusse ajav kaas on sellel raamatul. Selles suhtes on originaali kaas palju parem, et ta ei anna su mõtetele tõuget üheski suunas, mis võiks sind segadusse ajada. Samas sobib selline kaas hästi paariliseks Burtoni eelmisele raamatule „Miniaturist“. Niipalju siis kaanest.

Raamatust ka. Muusa on selline hetkel populaarses stiilis kirjutatud lugu, kus tegevus toimub möödunud sajandi lõpupoole (noh pigem sinna keskpaiga poole) ja siis läheb lugu veelgi tagasi sajandi alguse poole, kahe sõja vahele. Uuema aja kangelanna on Odelle, neiu Trinidadist, kes on tulnud Inglismaale ja Londnonisse, et elada seda paljukiidetud kuningriigi pealinna elu, sest ka tema on ju sama kuningriigi alam, kuid kõik suhtuvad temasse kui millegisse mitte päris õigesse. Viie aasta jooksul on ta sellega juba harjunud, nüüd on ta pigem üllatunud, kui temaga suheldakse ilma värvi nägemata. Ta on elanud koos sõbrannaga, kellega nad koos sinna ka tulid ja töötand ka koos kingapoes, kuid nüüd sõbranna abiellub ja kolib minema ja Odelle läheb tööle galeriisse. Ta on kogu oma elu kirjutanud lühijutukesi, luuletusi, üks on isegi riiklikus raadios ette loetud, kuid ta pole enam ammu midagi kirjutanud. Tema boss, Marjorie Quick, tõukab teda kirjutama, ta ei vaata kõõrdi kui Odelle töö juures oma lugusid/luuletusi peaks trükkima.

Sõbranna pulmas kohtus Odelle noormehega, kes rääkis talle, et ta hiljuti surnud ema pärandas talle ainult ühe maali, ühe imeliku maali, ei midagi muud, seega soovitab Odelle tal selle galeriisse tuua, et uurida, kas see ka midagi väärt on. Pilt on eriline, ja kõik kes seda näevad reageerivad sellele imelikult. Selle pildi taga peab olema midagi enamat. Kui ka Quick selle kohta imelikke vihjeid poetab, hakkab asi Odelle huvitama ning ta alustab uurimist.

püha Justa ja Rufina

Ja ongi aeg minna II maailmasõja eelsesse Hispaaniasse, kus katel keeb ja on valmis plahvatama. Olive on sinna läinud koos oma Inglannast ema ja Austerlasest isaga. Ta on saanud kinnituse, et ta on vastu võetud Londoni kunstikooli, kuid ta ei tea, kuidas seda oma vanematele öelda. Kui aga nende renditud villasse tulevad Isaac ja Teresa, ei tahagi Olive enam kuhugi minna. Isaac kütkestab teda ja Teresa aitab, ning temast saab sõber keda tal kunagi pole olnud. Isaac peaks ka kunstnik olema, seega tahab Olive ema, et mees temast portree maaliks, kuid ka Olive nihverdab end pildile. Aga kui pilt on valmis esitamiseks Olive isale, ei ole katte all mitte Isaaci portree naistest vaid hoopis Olive viimane töö, mille ta on maalinud kellegi teadmata – noh Teresa teadis, sest tema ka selle vahetuse tegi. Teresa, kuueteist aastane tüdruk, kes ütleb kõigile et ta on kaheksateist, selline tüüpiline teismeline, kes arvab et ta on täiskasvanu ja ta teab kõige paremini kuidas teisi aidata, suisa poolekohaga manipulaator, manipuleerides oma tegevusega teisi tegema asju mida nad muid võib-olla teinud poleks, pannes neid olukordadesse, kus nad peavad otsustama seal ja koha, kuidas edasi minna. Teresa teismelisele omane mänguline manipulatsioon, kus ta püüab teha kas „head“ või siis oma vaiksel kombel millegi eest kellegile kätte maksta, läheb teistele väga kalliks maksma.

püha Justa ja Rufina

See on selline huvitav põnevik, mis algab nagu tavaline armastuslugu, kus juhuslikult kohtuvad tüdruk ja poiss ja poisiga on seotud perekonna draama ja tüdruk ei pruugi olla tema ringkonnas sobilik, kuid peagi kaob sellest romantiline noot, või noh otseselt ei kao, kuid muutub palju keerulisemaks ja müsteerium saab endale palju suurema osa, ning seda müsteeriumit on algusest peale seganud üks teismeline, kes nüüdseks võiks ju juba täiskasvanud olla ja oma mängud jätta. Võiks suisa öelda, et see on selline Lucinda Riley tüüpi lugu – perekonnadraama, mida uurib järgmine põlvkond, ning kuigi lugejatele pakutakse ka loo ajaloolist vaadet, siis loo peategelastele ei paljastata siiski kõike.

Huvitav lugeda, mitte küll päris minu lemmik, kuid huvitav. Ainult, toimetaja või laduja oli liialt näpukaid läbi lasknud.