The Facefaker's Game

Raamat:  The Facefaker’s Game by Chandler J. Birch (2016)

Hinne: D

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/30251356-the-facefaker-s-game

Tuhk elab Burroughsides – kõige mustemas, kuritegudest kubisevas Terenise linnajaos. Tema naabriteks on orbudest kambad, kodutud hullud ning koletised, kes kolavad mööda öiseid tänavaid. Tuhk on enda eesmärgiks seadnud Burroughsidest välja saada, seega veedab ta oma päevi kerjates, taskuid tühjendades ning kaardimängudega pettes. Kui ta tõmbab endale hr. Raggedi, Burroghside julma kuberneri, viha, tuleb tal oma elu päästmiseks põgeneda, ning tema päästjaks saab salapärane mees nimega Küünlajala Jack.

Jack juhib gruppi nimega Artificers, professionaalsed võlurid, kes suudavad manipuleerida valgust oma suva järgi paljaste kätega ning luua uskumatult usutavaid illusioone. Näo vahetamine on nende jaoks sama lihtne kui peakette vahetus. Tuhk haarab kinni võimalusest õppida maagait Jacki käe all ning sõbruneb kiiresti ka ülejäänud seltskonnaga: Julianaga, Jacki aristokraatlik abikaasa, Williamiga, Jacki täpse äripartneriga ja Söega, teise Jacki geeniusest õpipoisiga. Kuid kõik pole nii nagu tundub. Jack ja tema seltskond elavad kõik topelt elu varastena, ning nad tahavad, et Tuhk nendega nende järgmisele vargusele kaasa läheks. Valguse ja illusioonide õpingute vahel hakkab Tuhk valmistuma Jacki kõige suurejoonelisemaks vembuks: röövida linna kõige rikkamalt ning halastamatumalt mehelt tema kõige hinnalisim vara.

Fantasy,

Seda raamatut soovitatakse neile, kellele meeldivad Scott Lynch’i raamatud (Gentleman Bastards sarja autor). Mina lisaks siia ka veel V.E. Schwab’i ja J.K. Rowlingu.

Lugu on siis ühest poisist, kelle nimi on Tuhk. See on ainus nimi mida ta mäletab endal olevat. Ta sai selle paar aastat tagasi, kui ta Burroughsides ärkas tuha sees. Selles linnajaos on palju selliseid orbusid, kes ei tea oma nime, kui vanad nad on ja kust nad tulnud on. Nad on kõik ühe mehe valitsuse all, kes on neist koostanud gruppe, kes peavad varastama rikkamatest linnaosadest selleks, et nad maksaksid oma iganädalast elamisõigust. Nad elavad vanades lobudikes ja kui nad ei ole nelja kindla seina vahele jõudnud päikseloojanguks võivad neist saada metsikute öiste ringirändajate toidus. Birroughsides valitseb hirm ja julmus, ning ellu jäävad vaid kavalad ja kiired.

Tuhk ei kuulu ühtegi gruppi, ta on end sisse seadnud ühe laguneva põlenud maja katusealusesse koos oma sõbraga, keda ta varjab nende linnaosa kuberneri eest, sest ta on valetanud, et Blimey on surnud ja kui nüüd välja tuleks, et poiss on veel elus, oleks nad mõlemad surnud.

Ühel õhtul aitab Tuhk üht tüdrukut linnaosa kõige julmemate poiste käest põgenema, kuid see tüdruk paneb talle pähe mõtte, mis viib teda nende kuberneri magamistuppa, et varastada mehelt see, mida ta alati endaga hoiab. Loomulikult ei lähe kõik nii nagu plaanitud ja kuigi ta saab kätte selle, mille järele ta läks, ei oleks ju sellest palju kasu, kui ta teisipidi kohe surma saaks. Ta peab põgenema, ta jääb koletiste kätte, kuid saab põgenema viimasel hetkel tänu  kanalisatsiooniaugule. Kanalisatsioonist leiabki ta Jack, kes viib poisi enda juurde.

Järgneb palju valetamist, mõlemapoolset, maagia õppimist, maagia seadusevastane kasutamine, Tuha liigse enesekindluse tagasilöök …

Selles loos ongi liiga palju valetamist ja üksteise mitte usaldamist ning tänu sellele lollide vigade tegemist. Kuigi lõpuks saab kõik korda enamvähem nii nagu pidi, oli ikkagi kõik nii imelik. Tuhk ise on vist u neliteist ja Jack on kuskil kolmekümnendates, kuid nad mõlemad käituvad kui teismelised. Ka lugu ise pole alati väga loogiline. Tihti peale on lugu hüplik ja jätab lugejale mulje, et ta pole veel lugenud selle loo eellugu või siis on kohe tulemas loole teine osa, sest juba loo sissejuhatus oleks nagu hoopis teisest ooperist.

Lugu on huvitav ja kui ta oleks rohkem läbimõeldud oleks ta ka palju parem, kuid antud versioon on lihtsalt hale vari Scott Lyncy ja V.E. Schwabi raamatutest.

Maetud hiiglane (The Buried Giant)

Raamat:  The Buried Giant by Kazuo Ishiguro, tõlge Krista Kaer (2015, 2017) Varrak, RR, A 
Hinne: A
Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/35102370-maetud-hiiglane 
„Axl, ma tean et sa oled ammu selle vastu otsustanud, kuid on tulnud aeg asjad uuesti läbi mõelda. Me peame sellele teekonnale minema ja ilma viivituseta …“ 

Roomlased on ammu lahkunud ja Britannia vajub aeglaselt hävingusse. Kuid sõjad, mis kunagi maad hävitasid on lõppenud. Maetud hiiglane algab sellega, kuidas vanapaar, Axl ja Beatrice, asub teele üle probleemides uduse ja vihmase maa, lootes leida poega, keda nad pole aastaid näinud.

Nad on valmis silmitsi seisma paljude ohtudega – mõned neist imelikud mõned võõramaised – kuid teekonna alguses ei oska nad ettegi arvata, kuidas see rännak toob päevavalgele nende vastastikuse armastuse pimedamad ja unustatud tahud.

See vahel metsik, alati äärmiselt emotsionaalne lugu on kaotatud mälestustest, armastusest, kättemaksust ning sõjast. 
 Fantasy, History 

Maetud hiiglane on üks suurepärane, äärmiselt masendav ja südantlõhestav lugu.

Loo peategelased on vana Brittide abielupaar, kes on pikka aega elanud ühes asunduses, kus kohalikud on nende elu teinud võimalikult ebameeldivaks. Seega otsustab mees ühel päeval, et on aeg minna nende poja juurde, kes peaks elama paari päevateekonna kaugusel külas.

Kogu maad katab udu ja lakkamatu vihm ja inimesed ei suuda meenutada ka lähiminevikus toimunud asju, mis siis veel rääkida aastakümnete taguseid asju. Axl teab, et ta peab mäletama, miks see nii on ja aegajalt ta saabki kinni mõtteotsast, kuid mitte piisavalt tugevalt.

Nad lahkuvad oma külast, kohtuvad teel paadimehe ja lesega, kes suurendavad veelgi Beatrice hirmu, et nad ei pruugi õigel hetkel mäletada asju mida vaja. Kuid nad ei saa tagasi minna, nad peavad poja juurde minema. Õhtuks jõuavad nad Saksi külla, kus nad on tunnistajateks sündmustele, mille tagajärjel ühinevad hommikul nende rännakuga ka sõdalane ja poisike. Peagi ühineb nendega ka vana Arthuri rüütel, kuid enne kui nad kloostrisse jõuavad lahkub rüütel.

See udu, see pidev udu on ilmselt süüdi selles, et keegi paljusid asju ei mäleta. Kuid need uued reisikaaslased ja see klooster – üha enam hakkavad Axlile asjad meenuma, kuid mitte täielikult ja tihti ei tundu need mälukillud üldse loogilised olevat.

Kui nad on kloostrist põgenema saanud ja mitme maagilise olendiga võitluse maha pidanud hakkavad asjad ka Beatricele meenuma.

Nende tee viib neid üha kaugemale, üha metsikumasse kohta, ning mälestused muutuvad üha selgemateks.

See lugu on kirjutatud võrratus keskaegse legendi stiilis. Lisaks vanadele Briti legendidele on siia põimitud ka mõningad Kreeka/Rooma legendid ning üle pika aja on see üks esimesi tõlkeraamatuid, mis oli suurepäraselt tõlgitud. Lugu ise on raske, kuid nii ilus ja nii kaasakiskuv, et kuigi lugeda on valus, ei saa ka pooleli jätta. Samamoodi oli ka Kazuo Ishiguro eelmise raamatu – Ära lase mul minna – ekraniseeringuga (pole kahjuks raamatut lugenud), et valus oli vaadata, aga pooleli ka jätta ei saanud.

 

Kui soovite veel samas stiilis raamatuid lugeda, siis võiksite proovida  ka Mark Alderi/M.D. Lachlani raamatuid. Või siis W.B.J. Williamsi raamatut The Garden at the Roof of the World.

Pasknääride vandenõu

Raamat:  Pasknääride vandenõu by Egert Anslan (2011)

Hinne: A

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/12091753-paskn-ride-vanden-u

Seltskond arulagedaid loob Aafrikas rahavaba kommuuni, kus kõik äkki elada tahavad. Massiline rahvaränne viib maailma majanduskatastroofi äärele ning sunnib riike enda päästmiseks uue kommuuniga liituma. Muutused ähvardavad pankrotti viia ka intelligentsete pasknääride majandusimpeeriumi. Olukorra päästmiseks sepitsevad linnud räpase vandenõu, mille õnnestumine ähvardab inimkonna jaoks enneolematud tagajärjed kaasa tuua.

Humor, Absurd

Kujutage ette, et Guy Richie on nõuks võtnud teha filmi, kus linnud tahavad valitseda inimeste maailma. Või siis näiteks Andrus Kivirähk kirjutaks järje raamatule Mees, kes teadis ussisõnu – Mees, kes mõistis lindude keelt.

Vot just need kaks asja meenusid mulle kui ma lugesin Egerti Pasknääride vandenõud. See on täpselt sama jabur kui Guy Richie filmid ja täpselt sama fantaasiarikas kui Kivirähu ussisõnade lugu.

Suurepärane absurdne lugu, mis on kirjutatud suurepärases Eesti keeles. Ma isegi mitte ei püüa selle sisu ümber jutustada, sest kõige parem on seda raamatut lugeda ilma midagi ootamata või ette teadmata.