The Pearl Sister

Raamat: The Pearl Sister (The Seven Sisters #4) by Lucinda Riley (2017)

Hinne: B

Lühikokkuvõte:  https://www.goodreads.com/book/show/34401961-the-pearl-sister

CeCe D’Apliés pole kunagi tundund end kuhugi sobivat. Pärast oma isa, salapärase Pa Salti, surma, kes oli kõik kuus tütart adopteerinud üle kogu maailma ning andud neile nimed Plejaadide tähekogu järgi, leiab CeCe end murdepunktis. Ta langeb kunstikoolist välja, vaatab oma armastatud õde, Stari, endast üha eemalduvat ja uut armastust nautivat, ning CeCe jääb üksi.

Meeleheitel otsustab ta Inglismaalt lahkuda ning oma minevikku otsima minna, kaasas ainukese jutulõngana mustvalge foto ning ühe erakordse naise nimi, kes elas Austraalias üle saja aasta tagasi. Teel Sidneysse teeb CeCe vahepeatuse ainsas kohas, kus ta end kunagi peaaegu päris endana on tundnud – Krabi hingematvatvalt ilusatel randadel Tais. Seal kesk teisi seljakotimehi tutvub ta salapärase Acega, mehega kes on täpselt sama üksik kui temagi, ning kelle on saladus varjata …

Sada aastat varem saab Edinburgi vaimuliku tütar, Kitty MCBride võimaluse reisida Austraaliasse, olles saatjadaamiks rikkale pr. McCrombiele. Adelaidis seotakse tema saatus pr. McCrrombie perega kuhu kuuluvad identsed, kuid samas vägagi erinevad kaksikvennad: impulsiivne Drummong ning ambitsioonikas Andrew, pere pärliäri pärija.

Kui CeCe lõpuks jõuab oma otsingutega põrgupalavasse ning tolmusesse Austraalia Punasesse südamesse, hakkab ta oma mineviku kohta uurima. Kui miski tema sisimas reageerib teda ümbritsevale energiale ning Aborigeenide iidsele kultuurile, ärkab elule ka taas tema kujutlusvõime ja loomekirg. Saades abi neilt kellega ta oma reisil kohtub, hakkab CeCe uskuma, et see metsik, mõõtmatu kontinent võib pakkuda talle midagi, mida ta on võimatuks pidanud: kuuluvustunnet ning kodu …

Romance, History

Seitsme õe neljas raamat viib lugejad reisile külmalt ning vihmaselt Inglismaalt esmalt Taimaa sinisinistesse randadesse keset jõulu ja uusaastapidustusi ning siis edasi Austraaliasse. Kuid enne veel kui Taist lahkutakse tuleb ka ju minna tagasi minevikku otsima CeCe juuri. Seekord siis reisib loo kangelanna Edinburgist paariks kuuks oma uuel ametikohal Austraaliasse jättes koju maha viienda õvega raseda ema ning saladuse tema isa kohta, mis Kitty silmis ta isa väärikuse ja usaldusväärsuse nulliks tegi.

Seegi kord otsib siis järgmine õde oma juuri, kuigi CeCe pole algul päris kindel, kas ta ikka tahab teada, kes on need inimesed, kes ta hülgasid ja miks ta hüljati, sest ta on kindel, et suur osa sellest põhjusest on tema välimusel. Kui sind ikka ümbritsevad viis ilusat õde, üks neist suisa supermodell, siis võib enesekindlus kergesti kaduda.

Kui ta aga Krabi rannas on, Acega kohtub, Acega aega veedab ja Ace aitab teda tema juurte otsimisel, hakkab ta oma arvamust natuke muutma. Kuid pärast tema lahkumist Taist juhtub midagi, mis rikub tema suhte Acega ja tabab CeCe leitud enesekindlust valusalt. Kuid nüüd on ta Austraalias, seega ei ole muud, kui võtta end kokku, saada üle lennuhirmust ning minna sellesse väiksesse linna nimega Broom, mis kunagi oli Austraalia pärlipüüdjate keskus ning mille koordinaadid Pa Salt talle jättis.

 

Inimesed kellega CeCe seal kohtub on vägagi abivalmid ja peagi on tal piisavalt infot, et ta teab, et tal on vaja minna Alice Springs nimelisse linna Never Never nimelises piirkonnas, Austraalia südames.

Kitty elu Austraalias on esialgu rahulik, neid vastu võtnud pr. McCrombie õde vaatab teda küll natuke imelikult, kuid äkki talle lihtsalt ei meeldi võõrad. Siis kohtub ta poistega, esmalt Drummond ning siis Andrew. Andrew on kaks tundi vanem kui Drummond, seega on tema pärliäri pärija ja Drummond on see kes veab perekonna karjaäri. Ta on mõlemist poisist sisse võetud ning mõlemad poisid temast, kuid ta peab valima. Kas ta valib õieti, seda näitab vaid aeg, sest elamine Broomis, eemal talle tuttavast tsivilisatsioonist, pärliärimeeste peredele esitatud nõudmised ning äriga kaasnevad ohud nõuavad inimestelt palju. Aastad lähevad, suhted selginevad ja õnnetused käivad vaid mööda inimesi, mitte kivisid ja kände. Kitty oli üks oma aja esimesi julgeid, kes võttis enda majja tööle Abirogeenid ning andis neile samad vabadused, mis olid tal endal ja sellega teenis ta ära nende lõputu ustavuse, ning tal oli ka julgust üle võtta äri mida siiani oli peetud meeste pärusmaaks.

Albert Namatjira

CeCe avastab oma sidemed selle suure punase ja kuuma maaga ning leiab ka taas oma kunstniku hääle, mis pole küll see mida ta on siiani kasutanud, kuid see on talle nii lõpmata omane. Kitty saab aastate möödudes teada loo, mida ta siiani pole teadnud.

Ning taas kord püüad lugeda seda lugu nii tähelepanelikult kui võimalik, et tabada ära selle hetke kui Pa Salt selle perekonnaga kokku puutub, et teada saada, miks ta selle tüdruku valis. Nagu ka kirjanik ise ütleb, jookseb kõigi nende lugude all alati veel üks lugu, mis siis ilmselt saab lugejatele avalikuks seitsmendas raamatus, ning seitsmenda õega, kuid sellest raamatust tundub mulle, et tuleb kaasa mitte ainult CeCe ja Pa Salt vaid ka teisi tegelasi, sest nii mõni lugu jäi väga lahtiselt õhku rippuma.

 

Kuid raamat on taas suurepärane ja hoiab lugejad põnevil kuni lõpuni!

Lõpuks jätaks teile ka lamingtonide retsepti lingi.

Ladies of the Ticker: Women and Wall Street from the Gilded age to the Great Depression

Raamat: Ladies of the Ticker: Women and Wall Street from the Gilded age to the Great Depression by George Robb (2017)

Hinne: C

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/34889290-ladies-of-the-ticker

Kuigi naised mängisid Ameerika panganduses ja väärtpaberi turul suurt osa üheksateistkümnenda sajandi lõpus ja kahekümnenda sajandi alguses. Nende osalus tekitas pidevaid vastuolusid. Hetty Greeni kuldne puudutus tõi talle miljoneid, kuid ta ärritas kriitikuid oma kodukanalikuse puudumisega. Samas sellised eesrindlikud naised nagu Victoria Woodhull, nägid finantsilise sõltumatuse olemasolu naistele tähtsamana kui nende õigust hääletada. Georg Robbi uuenduslik uurimus toob välja kolme põlvkonna naiste finantsilised meetodid, saavutused ning karjäärid. Kasutades allikatena nii väärpaberiagentide arveraamatudi ning ajakirjanduslike artikleid, toob Robb esile kui palju naisi oli tegelikult investeerinud oma varad uurides erinevaid infoallikaid, omades erinevaid lähenemisi ärimaailmale, erinevaid suhteid väärtpaberituruga ning teisi eksperte. Ta toob päevavalgele ka ammu unustatud naispankurid, väärtpaberiagendid ning spekulaatorid, kes jätsid endast maha uuenduslikud jäljed – ning kinnitasid taas kord tavakodanike arusaama, et naised ei ole võimelised ning piisavalt agressiivsed avaturu kapitalismi tarbeks. Antud uurimus on meelelahutuslik ning täis värvikaid detaile naistest, kes rajasid teed naistele Wall Streetile.

Study, History

Nagu ma poleks veel aasta lõpus piisavalt uurimustöid ja teaduslikke artikleid lugenud, võtsin ma aasta lõpus eksamiteks õppimise vahel kätte raamatu/uurimuse naistest, kes püüdsid üheksateistkümnenda sajandi lõpus ja kahekümnenda sajandi alguses Ameerika väärtpaberiturul läbi lüüa. Kuid see raamat pole ainult sellest, siin on juttu ka sellest, kuidas naised said üldse väärtpaberite omanikeks – enamasti ostsid väärpabereid oma tütarde nimel nende isad, kes kindlustasid sellega oma tütarde tulevikku, kuna neil oli õigus omada väärpabereid ilma, et nende abikaasad saaksid neid endale nende abiellumisel ja väärpaberitest tulevad dividendid olid naiste endi raha.

Hetty Green

Samuti vaadeldakse siin ka seda, kuidas naised, keda peeti ullikesteks, hüsteerikuteks, kelle kätte ei tohi raha usaldada, sest nende mõistus ei ole võimeline niisuguste asjadega tegelemaks, olid tegelikult vägagi asjalikud ja rahulikud investorid, kes võrreldes meestega, eelistasid kindlate kompaniide võlakirju ning riigi obligatsioone, selle asemel, et spekuleerida aktsiatega.

Victoria Woodhull

Oli muidugi naisi, kes olid ka ullikesed ning oli ka naisi, kes kasutasid ära neid ullikesi, luues Naiste Panku, kust lubati hoiustelt uskumatuid protsente, ning pärast paari aastat hoiuste kogumist läksid need pangad enamasti pankroti. Huvitaval kombel tuuakse seda esile kui näidet naiste kergeusklikusest, mitte sellest, et naised ilmselt võtsid õppust mõnelt samasuguselt pangalt, mille asutajaks oli mees, kuid kelle spekulatsioon oli võib-olla natuke paremini läbi mõeldud ning pank pidas kauem vastu. Ning samas, kuidas nad üldse said sellise panga avada, ja seda mitte üks kord vaid korduvalt, kui nad vahepeal on natuke vangis olnud ja natuke trahvi maksnud.

Oli muidugi ka väga edukaid naisi, kes võtsid oma päranduseks saadud raha ja mitmekordistasid seda tarkade võlakirjade ja obligatsioonide ostudega, kuid neid naisi nähti enamasti kui nõidu ning äärmiselt ebanaiselikke, ja kui ka oli paar isendit, keda esialgu tembeldati naiseilu ja tarkuse võrdkujuks, siis kui nad oma ettevõtmistes põrusid, tehti nende elu täielikuks põrguks.

Ega tegelikult ei muutunud olukord börsil paremaks ka eelmise sajandi lõpus ja pole see paremaks muutunud ka praegu. Kui eelmise sajandi lõpul ahistati naisi Wall Streetil karistamatult, siis sellel sajandil tehakse lihtsalt naiste elu börsil raskeks, et nad ise sooviks lahkuda.

See oli huvitav töö, huvitaval teemal ja kõige huvitavam oli see, et selle uuringu autor on mees.

Carnegie's Maid

Raamat: Carnegie’s Maid by Marie Benedict (2018)

Hinne: C

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/34931300-carnegie-s-maid

Teise töösturevolutsiooni alguses, 1860-ndatel, kui Carnegie impeeriumile algus pandi, leiab Iiri immigrant Clara Kelly end raskest olukorrast. Otsides oma olukorrast väljapääsu, saab ta töökoha toaneitsina tuntud ärimehe Andrew Carnegie majapidamises.

Peagi süveneb Clara ja tema tööandja vaheline suhe millekski sügavamaks. Kuid kui Clara kaduma läheb, avastav Carnegie tema kohta saladusi, mis panevad aluse tema pikaajalisele legendile. See kaasakiskuv lugu on kaduma läinud naisest, kes võis olla see tõuge, kes muutis Andrew Carnegie armutust industrialistist maailma esimeseks filantroobiks.

History, Romance

Kuigi raamatu sisututvustus jätab loost mulje nagu olekski kogu lugu sellest, kuidas Clara kaduma läks ja kuidas teda otsiti. Kuid lugu on tegelikult hoopis noorest Iiri immigrandist, Clara Kellyst, kes tuleb Ameerikasse, kuna ta pere on raskustesse sattunud ja nad loodavad, et ta leiab seal töö ja aitab ka neid tagasi jalule. Kui Clara sadamasse jõuab kuuleb ta oma nime hüütavat, kuigi ta teab, et keegi ei oota teda. Esialgu ta arvab, et ta kuulis valesti ja et teda võib ka hüüda kupeldaja, kuid siis ta siiski läheb härrasmehe juurde, kes tema nime hüüab ja siis saab ta teada, et kedagi sama nimelist ootab Philadelphias töökoht. Kuna õige Clara Kelly pole välja ilmunud, haarab ta võimalusest ja nii viibki valenime all esinemine Carnegie majja, kus Andrew Carnegie ema on juba nii mõnegi toaneitsi välja vahetanud, sest need pole vastanud tema nõudmistele. Clara muudab oma aktsenti, oma kehahoiakut, kõik vaid selleks, et sobida sellesse uude rolli, teenida raha ja aidata oma perekonda.

Seistes proua Carnegie selja taga, kuulates tema jutte pojaga ja teiste seltskonnadaamidaga, õpib Clara sellest, mida ta kuuleb ja juhuse tahtel satub ta ka rääkima Andrewga, keda paelub selle neiu õpihimu ja avatus ning tasapisi hakkab Andrew ka temaga oma äriasju arutama ja Clara annab talle nii mõnegi kasuliku idee, vaadates asjadele värske pilguga.

Nende suhe muutub üha lähedasemaks, kuid Clara ei saa talle oma saladust paljastada ja tööd kaotada, seega lepivad nad kokku, et nad ei tegutse kunagi oma tunnete ajel, kuid isegi kui Andrew hoiab kodust eemale ja veedab enamus ajast tööreisidel. Kui aga pere noorem poeg abiellub ja Andrew viib ema ja Clara New Yorki, saab nende suhtlemine uue hoo sisse. Kuid samas tõmbab see suhtlemine ka teiste tähelepanu.

See on selline armastuslugu, mis tavaliselt liigitatakse kristlike ajalooliste armastuslugude alla, sest peategelaste suhe on äärmiselt platooniline. Iseenesest hästi kirjutatud, kuid lugedes tekkisid mul mõningad küsimused – kas lugu on idee saanud reaalsest lõigust Andrew Carnegie kirjast? Kuidas Clara pere ei imesta selle üle, kuid ta kirjutab neile, kuidas ta pr. Carnegiega rääkis, kuigi ta väidab, et ta töötab Carnegie majas vaid köögitüdrukuna? Kuidas saab maja kokk raamatukogust üles korjata majaperemehe lõpetamata kirja? Iseenesest on see huvitav ajalooline lugu, lihtsalt vahepeal ei jookse lugu väga loogiliselt.