The Shadows

US versioon

Raamat: The Shadows (Black Dagger Brotherhood #13) by J.R. Ward (2015)

Hinne: C

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/21849362-the-shadows

Trez „Latimeri“ pole tegelikult olemas. Seda mitte vaid selle pärast et ta identiteet on puhas fabrikatsioon et Varjud saaks tegutseda inimeste maailma varjupoolel. Trez on müüdud ta vanemate poolt S’Hisbe Kuningannale juba lapseeas, kuid ta on Territooriumilt põgenenud ning ta on juba aastaid elanud Caldwellis kui sutenöör ja ööklubi omanik, ning kogu selle aja on ta end peitnud oma saatuse eest olla kellegi teise seksuaalses alluvuses. Tal pole kunagi olnud kedagi, kellele ta päriselt loota võiks … väljaarvatud ta vend, iAm.

UK versioon

iAmi ainus eesmärk siin elus on alati olnud oma venna enesehävituslikult teelt eemale hoidmine ning ta teab, et ta pole oma ülesandega väga hästi hakkama saanud. Seda siis seniks, kuni Trezi ellu tuleb Selena ning keerab ta elu peapeale … kuid seda siiski liiga hilja. Vajadus täita Kuningale antul lubadus ning naida printsess on kätte jõudnud ning pääsu pole kuhugi, peita pole võimalik ning läbirääkimistest pole huvitatud.

Trez peab otsustama oma südame ja saatuse vahel, mida ta ise endale valinud pole, kas sead ohtu ennast ja teisi – või lahkuda igaveseks naisest keda ta armastab. Kuid siis tabab neid uskumatu õnnetus ning see muudab kõik. Trezi ees on haigutav emotsionaalne kuristik ning ta peab leidma põhjuse edasi minekuks või siis riskima sellega et ta kaotab oma hinge igaveseks. Ning iAm on valmis vennaarmastuse nimel tegema äärmuslikke ohverdusi …

Paranormal, Romance,

Varjud … mida öelda siis Trezi ja iAmi loo kohta. See on klassikaline Ward.

Taas kord on loo keskmeks grandioosne armastuslugu, millele Ward annab seekord R.R.Martiniliku keeru … tegelikult polegi nende kaheteistkümne eelneva raamatu jooksul kordagi ühtegi õnnetut armastuslugu olnud, alati on lõpp olnud õnnelik, isegi kui ta on olnud seotud suurte agadega või siis vaimudega, kuid alati on olnud lõpp õnnelik. Ning lisaks sellele suurele armastusloole on ka siin need kõrvallood, mis saavad peagi oma raamatud – Paradise ja Craeg (Blood Kiss); Rhage (The Beast) või siis lood mis jätkuvad pealugude kõrval, kuni saabub nende soolo aeg – Layla, Xcor; Assail, Marisol ning ei tasu ka unustada Lassiteri.

Seega siis seekordne lugu on Trezist ja Selenast, kuidas Trez ei saa põgeneda oma saatuse eest, mis on talle tähtedega määratud ning Selena ei saa põgeneda saatuse eest, mis on talle tema DNAga määratud. Kuid nagu alati ei ole kõik täpselt nii kui esialgu näib ning alati on olemas inimesi, kes on valmis mängima teiste inimeste eludega, et saavutada seda mida nad endale tahavad, kuid, kui nad vahele jäävad, siis saavad nad täpselt selle saatuse, mida nad väärivad. Ning ärgem unustagem, et Trezil on kaksikvend ning see raamat on siiski neist mõlemist, isegi kui põhilugu on Trezist. iAm on olnud alati oma venna hoidja, ning lõpuks leiab ka tema kellegi, keda kaissu võtta Bethi kassi asemel. Carta on iAmi ainuõige. Kuid mind jäi kummitama küsimus, mis sai kassist ja kas ta mitte ei hakka Carta pärast armukadetsema?

Noh igatahes, lesserid teevad oma asju ja Vennaskond omi asju ning Varjudel on oma mured ja Valitutel omad, ning elu läheb edasi nagu ikka.

See oli hea lugemine, kuid kuna see lugu hakkab juba kordama mõningaid eelnevaid lugusid, siis äkki peaks tegema selle sarja lugemises väikese vahe, kuid samas kes saaks siis loobuda Hollywoodi loo lugemisest :).

The Ruby Brooch

Raamat: The Ruby Brooch (Celtic Brooch Trilogy #1) by Katherine Loewry Logan (2012)

Hinne: D

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/13579358-the-ruby-brooch

Kui MacKlenna farmi pärianna, parameedik Kit Macklenna avastab et ta polegi see keda arvas end olevat, kasutab ta maagilist rubiiniga prossi, et reisida ajas tagasi üheksateistkümnenda sajandi keskpaika, Ameerika Läänerannikule, et leida oma tegeliku identiteeti. See täiskasvanuks saamise teekond viib teda vägagi ohtlikule teekonnale mis võib lisaks ta südamele röövida talt ka ta elu.

Šotlasest jurist Cullen Montgomery on oma tuleviku suhtes teinud väga kindlad plaanid, ning neis plaanides pole üht ekstsentrilist riskialdist naist, kuid see ei peata teda naist siiski ihaldamast, kui ta näeb kuidas Kit on valmis riskima kõigega vaid selleks, et üht nende reisikaaslast päästa. Kas Cullen suudab püsida omavalitud rajal ning täita Californias antud lubadusi, või siis alistub ta ainsale naisele kelle süda lööb samas rütmis kui tema oma?

Time Travel, Romance

Kui ma seda raamatut lugema hakkasin, siis ma nii väga lootsin, et see on üks hea lugu, sest ma olin palju head selle kohta lugenud ja paljud olid seda raamatut soovitanud kui head ajarännu raamatut … kuid ma pidin pettuma.

Siin oli nii mõnigi asi, mis rikkusid minu lugemiskogemuse. Esiteks see, et minu jaoks oli tegu Diana Gabaldoni Võõramaalase sarja fan-fictioniga. Ma ei hakka koostama siin nimekirja asjadest, mis olid üks ühele Võõramaalase raamatutest sest piisab vaid sellest kui öelda, et peategelaseks on meditsiinilise haridusega tüdruk, kes rändab ajas tagasi, kohtub šoti mägismaalasega, kes on tema ajas ilmunud vaimuna, armub temasse, abiellub kiiruga … noh ja nii edasi. Ühesõnaga nagu oleks Gabaldoni viis raamatut kokku surutud sellesse 400+ lehekülge.

Järgmine asi, mis mul tõsiselt närvidele hakkas käima on see kuidas kõik halb mis vähegi juhtuda võib selles raamatus ka juhtub – autoavarii, peaaegu vägistamine, lõgismadu, buffalo tormijooks, surmavad haigused, röövlid …. Ning see kuidas Kit toob kahekümne esimese sajand asju endaga kaasa üheksateistkümnendasse sajandisse ilma mingi hirmuta, et need tänapäevased vidinad valedes kätes võiksid muuta üleüldist ajaloo kulgu. Ning kuidas kõik tähtis toimub täpselt õigel hetkel ning kuidas loo lõpus toimub liiga palju õigeid kokkusattumusi. Ma tean väga hästi et tegemist on ilukirjandusega, kuid ka ilukirjandus võib olla vägagi usutav kui see on hästi kirjutatud.

Ja asi, mis mind kõige rohkem häiris oli selles loos olev armastuslugu. Või siis õigemini sellest „armastusloost“ puuduv romantika, kirg ja särin. Peale selle, et nad pidevalt mõtlesid või ütlesid, et nad üksteist armastavad ja üksteiseta elada ei saa, ei jäänud mulle küll mingit muljet et nende kahe vahel mingeidki tundeid oleks. Nad vaidlesid pidevalt, nad mõistsid üksteist pidevalt valesti, nad ihaldasid üksteise kehasid, kuid see kõik ei pannud mind tundma, et nende vahel oleks olnud midagi muud kui tutvus ja kehailu hindamine … üks moment tundus mulle, et Kiti ja tema onupoja vahel on rohkem tundeid kui Kiti ja Culleni vahel.

Sellel lool oli hea idee, kuid teostus oli kehva. Kas ma proovin ka sarja teisi raamatuid lugeda – kahtlen.

Victorian Fairy Tales

Raamat: Victorian Fairy Tales edited by Michael Newton (2014)

Hinne: D

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/24664038-victorian-fairy-tales

Victoria aegne ühiskond oli huvitatud haldjatest ja seda oli selgelt näha ka selle aegses kirjanduses, mil on avaldatud ühed kõige fantastilisematest muinasjuttudest üldse. Nendes pakutakse lugejatele lühemat teed tolleaegsete unelmate, soovide ja ihade poole. Selles kogumikus on koos paljus selle perioodi suurimad nimed nagu Thackeray, Oscar Wilde, Ford Madox Ford ja Rydyard Kipling kirjutasid muinasjutte ning samuti ka teised kirjanikud, kes ongi tuntud oma muinasjuttude poolest nagu George MacDonald, Juliana Ewing, Mary De Morgan ja Andrew Lang. Siia on kokku pandud neliteist parimat lugu nende ja teistegi andekate kirjanike poolt, et pakkuda lugejatele mitmekülgset panoraami lugude sisust, kirjastiilist ning annab võimaluse lugejatel mõista meie suurimaid muresid.

Lood varieeruvad lihtsate luiskelookeste, romantiliste, satiiriliste ning tumedate müsteeriumite vahel. Kõik need lood pakuvad midagi nii täiskasvanutele kui ka lastele. Muinasmaa on dünaamiline ning ahvatlev koht, mis pakub erinevaid võimalusi uurida erinevaid inimesi, kannatusi, armastust, perekondi ning isiksuse piinasid. Michael Newtoni sissejuhatus ning märkused tutvustavad lugejale ka tolle ajastu kirjanduslikku turgu ning ka seda millist rolli on need lood mänginud tänapäevases vaidluses skeptitsismi ja uskumise üle. Samuti on raamatusse lisatud nii mõnigi lugudega kaasas käivad originaalse illustratsioonid selliste tuntud illustraatorite poolt nagu Richard Doyle, Arthur Hughes ning Walter Crane.

Fairy Tale,

Tegemist on väga hea kogumikuga Victoria aegsetest muinasjuttudest. Mõned neist olid mulle tuttavad, kuid enamust lugesin ma siiski esimest korda. See oli üks huvitav lugemine ning see raamat oleks väga kasulik, kui on vaja lugeda õhtujutte, kuid … see raamat oli kokku pandud kui diplomitöö, mis algas pika sissejuhatusega muinasjuttudest üleüldse ja tolleaegsetest kirjanikest. Selles sissejuhatuses on palju viiteid lugudele, mis on selles kogumikus ning kuna mina enamust neist lugudest ei tea, siis oli mul tõsiselt raske mõista vahel, millest jutt. Kuid lood iseenesest on huvitavad ja lõbusad ning kui te sissejuhatuse jätate alles raamatu lõppu lugemiseks, siis on sellest palju rohkem kasu.

Kuid need muinasjutud olid nagu muinasjutud ikka. Enamasti tuletatakse lugejatele meelde, et kui te haldjatelt kingituse saate, siis ei pruugi see alati hea kink olla ja kui te neilt midagi soovite, siis olge oma soovide esitamisega väga ettevaatlik ja sõnastage need väga hoolikalt, sest haldjad leiavad alati võimaluse teie soovi teie vastu keerata, nad juba on kord sellised helded, kuid salakavalad ja vahel ka pahatahtlikud.

Aga jah, hea raamat öökapile teiste raamatute vahele lugemiseks või siis lastele võib-olla õudusunenägude tekitamiseks, samas pole need lood nii võikad, kui seda on Grimi vendade lood :). Kui ta vaid poleks nii akadeemiline.