Järvemaja (The Lake House)

Raamat: The Lake House by Kate Morton (2015) Varrak, RR, A

Hinne: C

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/21104828-the-lake-house    

Alice Edvane on tark, uudishimulik, süütu ning varaküpselt andekas kuueteistaastane, kellele meeldib kirjutada lugusid, ning ta elab koos oma perega idüllilises järveäärses maamõisas, Cornwallis, Inglismaal. Kuid need põnevikud mida tema kirjutab, pole ligilähedasedki sellele, mida ta oma perekond peab läbi elama …

Ühel suvisel pööriööl kui suurepärast pidu, kus osalesid sajad külalised, on lõppenud, avastab Edevanes pere, et nende noorim laps, üheteistkuune Theo, on jäljetult kadunud. See mis järgneb, on tragöödia, mis kisub pere koost.

Aastakümneid hiljem, elab Alice Londonis, nautides oma pikka edukat karjääri kirjanikuna. Theo juhtum jäigi lahenduseta, kuid Alicel on endiselt oma kahtlused, kes võis selle kõige taga olla.

Noor Londoni politseiinspektor Sadie Sparrow, on läinud oma vanaisa juurde Cornwalli. Ühel päeval koertega metsas joostes, satub ta vanale maamõisale, mis on lagunemas ning kaetud väätidega ning nähtavasti juba ammu maha jäetud. Sadies tärkav uudishimu paneb liikuma rea sündmuseid, mis viib teda Alicega kokku ning paljastab šokeerivaid tõdesid ammu unustatud minevikust … mis on siiski tänapäevasemad kui arvatagi võib osata.

Fiction, Mystery, History, Romance

Esmalt olgu öeldud, et see lugu meenutas mulle vägagi Lucinda Riley stiili, seega kui teile meeldis Lucinda raamat Seitse õde, siis meeldib teile ka see raamat. Ja see ei ole see Järvemaja mille järgi kunagi tehti film Keanu Reevesi ja Sandra Bullokiga. Ja samas meenutas ta mulle nii mõneski mõttes Elizabet Joy Arnoldi raamatut The Book of Secrets.

Järvemaja on lugu 1933 aastal toimunud lapseröövist, mis jäi tookord lahendamata, kuid aastal 2003 satub sellele juhtumile juhuslikult politseiinspektor, kes on saadetud sundpuhkusele ja kuna kõik juhtumid, mis on seotud lastega on talle väga hingelähedased, siis hakkab ta uurima ka seda, unustusehõlma vajunud juhtumit, et oma vaba aega täita.

Sadie viimane juhtum Londonis oli lapse hooletusse jätnud ema juhtum, kus tüdrukutirts leiti üksi kodust, kuhu ta ema ta väidetavalt oli nädal aega tagasi jätnud, teades, et ta lahutatud abikaasa on kohe tüdrukule järgi tulemas, kuid mehel olid muud plaanid. Kuigi Sadie ja lapse vanaema on kindlad, et ema ei jätaks oma last nii südametult maha, lõpetatakse siiski juhtum ja ei otsita enam kadunud ema. Sadie aga ei leppinud sellega ja lekitas info ajakirjandusele, ning selleks, et mitte täielikult oma töökohta kaotada, saadab ta paariline ta puhkuselt.

Sadie vanaisa on aastaid tagasi kolinud Londonist Cornwalli ja sinna nüüd siis Sadie lähebki. Ühel hommikul koos koertega metsas joostes läheb üks koer temast eemale ja kui Sadie ta lõpuks leiab järve äärest, leiab ta ka mahajäetud maja. Näha on, et maja on kaua tühjana seisnud, kuid aknast sisse vaadates tundub, et lahkutud on hetke ajel ja nagu oleks elanikud iga hetk taas tagasi tulemas. Teda hakkab huvitama, miks on maja nii äkki maja jäetud, mis oli see kohutav vapustus, mis sundis majaelanike põgenema.

Selles majas on elanud mitmeid põlvkondi, kuid viimased kaks on olnud jäädvustatud kirjandusmaailma: pereema Eleanor on lapsepõlves peretuttava poolt kirjutatud lasteraamatutesse ning tema tütar Alice on kuulus kriminaalromaanide autor. Eleanor on alati seda maja armastanud ja kuigi pärast isa surma ta maja peaaegu kaotas, siis tema abikaasa, Anthony, kinkis talle maja tagasi. Nad olid kohtudes noored ja armunud ja Anthoy õppis kirurgiks ja kui nad siis sinna elama asusid ja esimene laps sündis olid nad nii õnnelikud.

Kuid siis tuli esimene maailmasõda ja Anthoy tundis vajadust minna oma kohust täitma. Sõda pole kunagi ilus või kerge ja isegi kui sealt tullakse tagasi kõik ihuliikmed küljes ja kõik organid töötavad, ei tähenda see veel seda, et sõda jälge ei jäta. Kuid Eleanori ja Anthoni perre sünnib veel kaks tütart ja nad on oma vaikses metsamajakeses nii õnnelikud. Tüdrukud jumaldavad oma isa ja kuulavad ema sõna ja suviti käib neid lõbustamas nende peretuttav hr. Llewellyn, kes kirjutad ema lapsepõlvesiklustest raamatu. Nende elu on ideaalne ja siis kui keegi enam perele lisa ei oota, sünnib perre kauaoodatud poeg Theo.

Alice on selleks ajaks juba kuusteist ja ta on elus esimest korda armunud. Tema kiindumuse objektiks on noor tõmmu aednik, kes kuulab tema juttu ja aitab teda tema raamatu süžeedega ja ta on nii kindel, et mees ka teda armastab. Kuid siis, ühel suvisel pööriööl kaob Theo oma voodikesest ja teda ei leita. Pere kolib Londonisse, tuleb teine maailmasõda ja nüüd aastaid hiljem, on Alice ikka veel veendunud, et tema on süüdi venna surmas.

Kuid see lugu pole nii lihtne kui tundub. Samuti pole ka Sadie vaid politseiuurija, kes on unarusse jäetud lapse loo liialt südamesse võtnud, sest tema mõtlematu käitumise taga on tema isiklik tragöödia ja need kaks panevad teda ka seda innukamalt Theo juhtumit uurima.

Kui Sadie esimest korda Alicega ühendust võtab, siis ei taha Alice sellest midagi kuulda, kui ta aga on rääkinud oma õega ja kuulnud temalt asju, mida ta siiani ei teadnud võtab ta ise Sadiega ühendust ja üheskoos võtavad nad vana loo veel kord üksipulki lahti, lisades sinna nüüd selle info, mida Alice siiani ei teadnud, mida Sadie oli oma otsingutel leidnud.

Kogu selle loo jooksul vihjatakse esialgu ühele või teisele võimalusele, kuid alati on sellised vihjed tegelikult petekad lugeja tähelepanu kõrvale juhtimiseks, ja kuigi tegelik lugu on samuti algusest peale aimatav, siis need teised võimalused tunduvad lihtsalt alati palju reaalsemad olevat.

See oli huvitav, pikk ja kaasakiskuv lugu, mis on liigub sujuvalt oleviku ja mineviku vahel, andes lugejale just täpselt nii palju infot, et ta saaks jällegi uskuma hakata, et ta on lõpplahenduse ära tabanud, et teda siis taas sellest tupikust tagasi tõmmata ja uuele teele juhatada. Hea lugemine.