The Light Between Oceans (Valgus ookeanide vahel)

Raamat: The Light Between Oceans by M.L. Stedman (2012, tõlgitud 2016)(Pegasus)

Hinne: B

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/13158800-the-light-between-oceans  

Pärast nelja piinarikast aastat Läänerindel, tuleb Tom Sherbourne tagasi Austraaliasse ning asub tööle majakavahina Janus Rock nimelisel saarekesel, mis on mandris poolepäeva tee kaugusel. Sellele eraldatud saarele, kuhu kaubalaev tuleb kord kvartalis ja mandrile on lubatud tulla üle kahe aasta, toob Tom oma noore, ulja ning armastava naise, Isabeli. Aastaid hiljem, pärast kahte nurisünnitust ja ühte surnult sündinut, kuuleb murest murtud Isabel lapse nuttu tuules. Üks paat on kaldale uhutud, ning selles on surnud mees ning elav imik.

Tom, kes hoiab majaka logiraamatud piinliku täpsusega, ning kelle moraalikoodeks on teda päästnud sõja õudustest, tahab surnukeha ja lapse leidmist koheselt teatada. Kuid Isabel on väikse vaesekese juba oma rinnale võtnud. Vastu Tomi parimat tahtmist, võtavad nad lapsukese omaks ning panevad talle nimeks Lucy. Kui Lucy on kaheseks saanud ning Tom ja Isabel taas kord mandrile tulevad, tuletatakse neile meelde, et maailmas on ka teisi inimesi. Ja nende otsus on ühele neist väga palju valu valmistanud.

Drama, History

Mul on sellest raamatust väga raske kirjutada, sest tegelikult pole ma veel endiselt sellest loost täielikult välja tulnud.

Ma valisin selle raamatu taas kord selle pärast, et peagi on kinodesse jõudmas raamatu põhjal tehtud film, ning kui treilerit uskuda, siis tuleb seda filmi vaatama minnes kindlasti taskurätte kaasa võtta.

Ookeanite vaheline valgus on üks ülimalt emotsionaalne raamat perekonnast, kes elavad väiksel saarekesel ja hooldavad sealset majakat. Esialgu on seal vaid mees ja naine, kuid nad loodavad peagi tuua saarele ka lapsi, kes nende elu värvikamaks teeksid, kuid seda pole neile tähtedest ette antud, seda siis seniks, kuni randa uhutakse paat mehe ja imikuga. Mees on küll surnud, kuid imik on vägagi elus. Mida teha? Alarmi tõsta, lasta laps ära viia, et ta lastekodusse satuks, sest ilmselgelt on ka ta ema paadis olnud ja nüüdseks surnud. Või siis jätta laps endale, kasvatada teda kui oma, sest Izz on just oma viimase lapse kaotanud ja keegi ei teeks vahet.

See on ka lugu mehest, Tom, kellel pole olnud just kõige kergem elu – ta kaotas oma ema väga noores eas, ning kui ta ta aastaid hiljem siis lõpuks leiabki, siis jõuab ta tema juurde liiga hilja, kuna ema on juba surnud. Siis läks Tom sõtta ja mingi ime läbi tuleb ta tagasi koju küll vigastamata, kuid siiski mitte päris sellisena nagu ta lahkus ja seetõttu oligi Januse majakavahi koht tema jaoks ideaalne, sest ta sai eemale inimestest. Kuid enne saarele minekut ta kohtub noore Isabeliga, kelle abiga ta leiab taas oma ellu valguse ning seega nad abielluvad ja neid ootab ees ühine tulevik. Kui Lucy nende ellu tuleb, on Tom lõhki rebitud kohustuse ja armastuse vahel, ning kuigi esialgu võidab armastus, on kohusetunne see, mis lõpuks neile kõigile haiget teeb.

Kuid see on ka lugu noorest naisest, Isabelist, kes on oma kaks venda sõjale kaotanud, ning kes armub sellesse vanemasse mehesse, kes hooldab saarel olevat majakat, ning ta tahab temaga minna, temaga olla. Kui Isabelil ei õnnestu Tomile last kinkida, kaotab ta end leina, kuid koos Lucyga leiab ta end taas. Lucy päästab neid kõiki, Isabeli, Tomi, Isabeli vanemaid, neil kõigil on põhjust rõõmsalt tulevikku vaadata, seda siis kuni …

Isegi kui Janusel on nad vaid kolmekesi, on maailmas ka teisi inimesi, kes on nendega seotud, isegi kui nad seda veel ei tea. Ja kes tegelikult ikka on lapse ema – kas see kes ta sünnitas, või see kes teda kasvatab? Kas see on kuritegu, kui laps päästetakse ning teda kasvatatakse kui enda oma, ilma maailmale teatamata, et ta on tegelikult leidlaps? Mis on emale kõige tähtsam, kas see et laps oleks temaga, kuid oleks õnnetu, või see et ta laps oleks õnnelik?

Seda raamatut on raske lugeda, kuna emotsioonid löövad üle pea juba raamatu algusest peale kokku, mitte ei oodata raamatu lõpuni, et siis kõik korraga lugejale kaela kallata, seega peavad salvrätid pidevalt käepärast olema. Kui te vajate ühte korralikku peatäit nutta, siis see raamat avab kindlasti kõik pisarakraanid. Kui see tõesti on M.L. Stedmani esimene raamat, siis on ta endale ikka väga kõrge eesmärgi seadnud, kuhu järgmist raamatut peab küünitama.

Väga hea, kuid ülimalt emotsionaalne lugemine.