The Sacrafice Stone

Raamat: The Sacrifice Stone by Elizabeth Harris (1996)

Hinne: C

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/5045189-the-sacrifice-stone  

Kaasaeg: Beth Leighton saabub iidsesse Rooma linna, Arles, koos oma venna Joega, et uurida kristliku lapsmärtri, Püha Theodore, lugu.

Legendid räägivad, et noor poiss tapeti Rooma ohvitseri poolt kuuvalgel ööl paganlikus Mithras’se templis, kui ohvriand.

Arles, aastal 175: samadel tänavatel kõnnib Sergius Cornelius Aurelius, endine leegionär ning legendis süüdistatud ohvitser. Teda kummitab ta oma minevik ning ka ohtlik vaenlane, kes hoidub varju, ega näita oma nägu, kuid Sergiusel on hoopis teine lugu rääkida.

Esmalt ei huvita see lugu Bethi, ning teda ärritab, et Joe talle pidevalt meenutab, et ta on kaasas vaid selleks, et aidata tal korrastada tema märkmeid. Miks siis tunneb Beth, kuhu iganes ta läheb, enda ligiduses salapärast vaimu?

Joe arvates, ei peaks Beth seda kõige liiga tõsiselt võtma ning ta usub ka kindlalt, et naised ei kõlba millekski muuks, kui toidu tegemiseks ning sekretärideks. Beth aga tahab talle tõestada, et ta eksib, ning kuna ta on just saanud ametikõrgendust, siis sellest innustatuna seob ta end selle looga üha rohkem.

Siis kohtab Beth Adamat, filmi uurija, kes on väljas vaid selleks, et leida legendi taga peituvat tõde. Kui nad üheskoos rändavad mööda Provence maakonda, liigutab ja häirib neid mõlemaid püha Theodore lugu sügavalt.

Müütiline lugu armastusest, aust ja usust hakkab tasapisi lahti kerima …

Peagi muutub nende huvi kinnisideeks ning ohtlikud tunded pääsevad valla kui iidne maailm, mis on nii maagiline kui ka barbaarne, muutub hirmuäratavalt reaalseks …

Onlangetatud vale kohtuotsus, millest on saanud legend, ning nüüd püüab vaim meeleheitlikult tõde teatavaks teha.

History, Fiction, Romance

Selle raamatu sisututvustus on ju huvitav – iidne legend, noored uurimas legendi tagamaid …, seega tekkis ka huvi lugeda. Raamatu algus meenutab vägagi M.J. Rose The Reincarnationist sarja – iidne legend, iidne vaim püüab suhelda kaasaegsete tegelastega, et tõde päevavalgele lõpuks tuleks, või siis et tema eest saaks kätte makstud, või mida iganes iidsed vaimud soovivad. Jah, põhimõtteliselt ongi lugu enamvähem sarnane, kuid selles loos pole sedavõrd õudust ja kättemaksu, vaid rohkem lihtsalt soovi tõde rääkida, et ei kummardataks vale pühakut.

Üks osa sellest loost ongi siis sellest, kuidas Joe, teoloogia tudeng, on tulnud koos õega, kes oleks ka tahtnud peale keskkooli minna ülikooli, kuid nende isa teatas, et naistele pole vaja teadust õppida, nemad peavad teadma vaid toidutegemist ning kiirkirja ning trükkimist, Prantsusmaale Arles nimelisse linnaksesse, et uurida oma doktoritöö jaoks kohaliku lapsmärtri ja pühaku Theodore lugu. Esialgu läheb kõik nii nagu peab – nad leiavad selle väikse korteri, mis neile on selle uurimise ajaks antud, käivad kohalikes kohvikutes ja külastavad vaatamisväärsusi (kirikud, surnuaiad, gladiaatorite areenid), kuid üha enam on Bethil tunne, et keegi nagu jälgiks teda, nagu püüaks talle midagi öelda ja see hirmutab teda. Ühel surnuaia külastusel satuvad nad kokku Adamaga, kes väidab, et on Arlesesse tulnud kohalike mustlaste kultuuri koguma järgmise dokfilmi tarbeks, kuid ka teda huvitab see lapspühaku lugu, seega pakub ta neil oma abi. Mida enam nad Bethiga koos on, seda enam hakkab Beth mõistma, et Adamal on mingi tagamõte, miks ta on valmis Bethi tema ideede realiseerimisel abistama. Ja nii selgubki, et tegelikult pole Beth ainuke, keda see vari minevikust on püüdnud suunata ja kellele teateid edastada.

Püha Theodore lugu sai alguse 175 aasta paiku, kui Vana-Rooma uskilike Mirtharistide emplis tapeti väidetavalt ohvrina noor poiss, kelle nimi oli Theodore. Tal lõigati kõri läbi, kuid legend räägib, et ta laulis sellele vaatamata edasi ja vaikis alles siis, kui ta pea ja keha taas kokku said, ning tema kui pühaku poole pöördutakse siis kui on kurguvaegusi.

Kuid see vaim, kes püüab suhelda Bethi ja Adamaga, püüab neile rääkida hoopis teistsugust lugu, lugu endisest leegionärist, kes on pärast oma kohustusliku sõjaväeteenistust asunud tööle Arleses, kui tavaline ametnik, kes peab end kontoris näitama täpselt nii palju, et teda kadunuks ei peetaks, kuid ülejäänud aja võib ta veeta oma linnast eemal olevas majas. Kui ühel õhtul, vahetult enne tööpäeva lõppu, toob üks vihane kaupmees nende kontorisse noormehe, kelle ta väidab endalt varastanud olevad, võtab Sergius poisi kaupmehe käest ja lubab hoolitseda õiglase karistuse eest. Kuid tal pole plaaniski poissi saata areenile gladiaatorite või metsikute loomade vastu, kuhu ta ilmselgelt jõuaks, kui ta varguse eest vangi läheks.

Sergius viib poisi enda juurde, lootes et kuna ta villa on piisavalt kaugel linnast, siis saab ta teda seal kaitsta. Tasapisi selgub ka miks Theo elas tänavatel ja miks ta varguselt tabati. Sergius tahab teda kaitsta, tahab pakkuda talle elu, kus ta saaks tegeleda teda huvitavate asjadega ja kus ta ei peaks kartma oma ema uut meest. Kuid Sergius ei arvesta, et ta polegi nii kaugel linnast kui ta on lootnud ja tema vaenlased on ta leidnu. Sergius on ka vana uskumuse, Mithraismi, liige ning peagi tuleb tal osa võtta nende pühast ohverdusest. Mithraitis ohverdavad oma jumala auks vasikaid.

Kuid Sergiuse minevik jõuab talle järele just siis, kui ta ei saa end piisavalt efektiivselt kaitsta, ning tema vaenlased, kes esialgu plaanisid teda vaid tappa, on leidnud palju efektiivsema võimaluse talle haiget teha.

Nagu ma juba ütlesin, meenutas raamatu algus M.J. Rose lugusid, kuid selle loo algus oli igavam ja segasem. Raamatu keskkoht on huvitavam, kui minevik ja olevik hakkavad rohkem põimuma ning selle tulemus muutub üha põnevamaks, vastavalt lugeja fantaasiale, kuid loo lõpp on kiire ja ebamäärane ning ei jäta sugugi tunnet, et rahulolematu vaim võiks rahulikult lõpuks puhkama heita. Lugu on huvitav, kuid lõpp ei olnud väga hästi läbi mõeldud.

Mis mind selle loo juures häiris? Ennekõike see, kuidas Joe suhtus Bethi, kuidas ta õigustas kõike usuga ja isa tõekspidamistega, kuidas temale oli kõik lubatud ja Beth pidi olema vaikne hiireke. Ma ei saanud kuni loo lõpuni aru, mis aeg oli see „kaasaeg“ sest aegajalt tundus nagu toimuks see viiekümnendatel, siis seitsmekümnendatel ja siis üheksakümnendate. Segane värk.

Järvemaja (The Lake House)

Raamat: The Lake House by Kate Morton (2015) Varrak, RR, A

Hinne: C

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/21104828-the-lake-house    

Alice Edvane on tark, uudishimulik, süütu ning varaküpselt andekas kuueteistaastane, kellele meeldib kirjutada lugusid, ning ta elab koos oma perega idüllilises järveäärses maamõisas, Cornwallis, Inglismaal. Kuid need põnevikud mida tema kirjutab, pole ligilähedasedki sellele, mida ta oma perekond peab läbi elama …

Ühel suvisel pööriööl kui suurepärast pidu, kus osalesid sajad külalised, on lõppenud, avastab Edevanes pere, et nende noorim laps, üheteistkuune Theo, on jäljetult kadunud. See mis järgneb, on tragöödia, mis kisub pere koost.

Aastakümneid hiljem, elab Alice Londonis, nautides oma pikka edukat karjääri kirjanikuna. Theo juhtum jäigi lahenduseta, kuid Alicel on endiselt oma kahtlused, kes võis selle kõige taga olla.

Noor Londoni politseiinspektor Sadie Sparrow, on läinud oma vanaisa juurde Cornwalli. Ühel päeval koertega metsas joostes, satub ta vanale maamõisale, mis on lagunemas ning kaetud väätidega ning nähtavasti juba ammu maha jäetud. Sadies tärkav uudishimu paneb liikuma rea sündmuseid, mis viib teda Alicega kokku ning paljastab šokeerivaid tõdesid ammu unustatud minevikust … mis on siiski tänapäevasemad kui arvatagi võib osata.

Fiction, Mystery, History, Romance

Esmalt olgu öeldud, et see lugu meenutas mulle vägagi Lucinda Riley stiili, seega kui teile meeldis Lucinda raamat Seitse õde, siis meeldib teile ka see raamat. Ja see ei ole see Järvemaja mille järgi kunagi tehti film Keanu Reevesi ja Sandra Bullokiga. Ja samas meenutas ta mulle nii mõneski mõttes Elizabet Joy Arnoldi raamatut The Book of Secrets.

Järvemaja on lugu 1933 aastal toimunud lapseröövist, mis jäi tookord lahendamata, kuid aastal 2003 satub sellele juhtumile juhuslikult politseiinspektor, kes on saadetud sundpuhkusele ja kuna kõik juhtumid, mis on seotud lastega on talle väga hingelähedased, siis hakkab ta uurima ka seda, unustusehõlma vajunud juhtumit, et oma vaba aega täita.

Sadie viimane juhtum Londonis oli lapse hooletusse jätnud ema juhtum, kus tüdrukutirts leiti üksi kodust, kuhu ta ema ta väidetavalt oli nädal aega tagasi jätnud, teades, et ta lahutatud abikaasa on kohe tüdrukule järgi tulemas, kuid mehel olid muud plaanid. Kuigi Sadie ja lapse vanaema on kindlad, et ema ei jätaks oma last nii südametult maha, lõpetatakse siiski juhtum ja ei otsita enam kadunud ema. Sadie aga ei leppinud sellega ja lekitas info ajakirjandusele, ning selleks, et mitte täielikult oma töökohta kaotada, saadab ta paariline ta puhkuselt.

Sadie vanaisa on aastaid tagasi kolinud Londonist Cornwalli ja sinna nüüd siis Sadie lähebki. Ühel hommikul koos koertega metsas joostes läheb üks koer temast eemale ja kui Sadie ta lõpuks leiab järve äärest, leiab ta ka mahajäetud maja. Näha on, et maja on kaua tühjana seisnud, kuid aknast sisse vaadates tundub, et lahkutud on hetke ajel ja nagu oleks elanikud iga hetk taas tagasi tulemas. Teda hakkab huvitama, miks on maja nii äkki maja jäetud, mis oli see kohutav vapustus, mis sundis majaelanike põgenema.

Selles majas on elanud mitmeid põlvkondi, kuid viimased kaks on olnud jäädvustatud kirjandusmaailma: pereema Eleanor on lapsepõlves peretuttava poolt kirjutatud lasteraamatutesse ning tema tütar Alice on kuulus kriminaalromaanide autor. Eleanor on alati seda maja armastanud ja kuigi pärast isa surma ta maja peaaegu kaotas, siis tema abikaasa, Anthony, kinkis talle maja tagasi. Nad olid kohtudes noored ja armunud ja Anthoy õppis kirurgiks ja kui nad siis sinna elama asusid ja esimene laps sündis olid nad nii õnnelikud.

Kuid siis tuli esimene maailmasõda ja Anthoy tundis vajadust minna oma kohust täitma. Sõda pole kunagi ilus või kerge ja isegi kui sealt tullakse tagasi kõik ihuliikmed küljes ja kõik organid töötavad, ei tähenda see veel seda, et sõda jälge ei jäta. Kuid Eleanori ja Anthoni perre sünnib veel kaks tütart ja nad on oma vaikses metsamajakeses nii õnnelikud. Tüdrukud jumaldavad oma isa ja kuulavad ema sõna ja suviti käib neid lõbustamas nende peretuttav hr. Llewellyn, kes kirjutad ema lapsepõlvesiklustest raamatu. Nende elu on ideaalne ja siis kui keegi enam perele lisa ei oota, sünnib perre kauaoodatud poeg Theo.

Alice on selleks ajaks juba kuusteist ja ta on elus esimest korda armunud. Tema kiindumuse objektiks on noor tõmmu aednik, kes kuulab tema juttu ja aitab teda tema raamatu süžeedega ja ta on nii kindel, et mees ka teda armastab. Kuid siis, ühel suvisel pööriööl kaob Theo oma voodikesest ja teda ei leita. Pere kolib Londonisse, tuleb teine maailmasõda ja nüüd aastaid hiljem, on Alice ikka veel veendunud, et tema on süüdi venna surmas.

Kuid see lugu pole nii lihtne kui tundub. Samuti pole ka Sadie vaid politseiuurija, kes on unarusse jäetud lapse loo liialt südamesse võtnud, sest tema mõtlematu käitumise taga on tema isiklik tragöödia ja need kaks panevad teda ka seda innukamalt Theo juhtumit uurima.

Kui Sadie esimest korda Alicega ühendust võtab, siis ei taha Alice sellest midagi kuulda, kui ta aga on rääkinud oma õega ja kuulnud temalt asju, mida ta siiani ei teadnud võtab ta ise Sadiega ühendust ja üheskoos võtavad nad vana loo veel kord üksipulki lahti, lisades sinna nüüd selle info, mida Alice siiani ei teadnud, mida Sadie oli oma otsingutel leidnud.

Kogu selle loo jooksul vihjatakse esialgu ühele või teisele võimalusele, kuid alati on sellised vihjed tegelikult petekad lugeja tähelepanu kõrvale juhtimiseks, ja kuigi tegelik lugu on samuti algusest peale aimatav, siis need teised võimalused tunduvad lihtsalt alati palju reaalsemad olevat.

See oli huvitav, pikk ja kaasakiskuv lugu, mis on liigub sujuvalt oleviku ja mineviku vahel, andes lugejale just täpselt nii palju infot, et ta saaks jällegi uskuma hakata, et ta on lõpplahenduse ära tabanud, et teda siis taas sellest tupikust tagasi tõmmata ja uuele teele juhatada. Hea lugemine.

Forest of Blood

Raamat: Forest of Blood (The Forsaken Forest Series #1) by Sheri William (2015)

Hinne: D

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/27423395-forest-of-blood

Metsas hiilib elajas …

Sellel ajal, kui Emmaline Gilles püüab saada iseseisvust ja Lord Benjamin Whitmore püüab leida oma tütrele kaaslannat, peab elajas jahti. Elukas ei hooli tema jahipiirkonna keskel oleva härrasmaja elanikest. Kas see ebatavapärane duo suudab päästa kohalike elanikke, ning ka endid eluka eest? Või saavad nende vahel tärkavad tunded neile takistuseks?

Romance, Horror

Ma valisin selle raamatu NetGalleyst, just selle pärast, et seda iseloomustati kui Romanilist õudukat, ja kuna ma polnud seni lugenud midagi, mida oleks sedamoodi iseloomustatud, siis otsustasin proovida. Tõsi, olen lugenud Paranormaalseid armastuslugusid, mida võib ka põhimõtteliselt pidada Romantiliseks õudukaks, kuid ma lootsin midagi uut ja huvitavat.

Noh see lühijutt (vaid 82 lk) oli kaugel õudukast ja romantikat oli seal veelgi vähem. Lugu algab umbes nagu Jane Eyre minek Thornfiel Halli, kuid üsnagi kiiresti muutub lugu tavaliseks paranormaalseks ajalooliseks armastuslooks, millel on kiire ja võib-olla mitte kõige õnnelikum lõpp.

Kui lugu oleks olnud pikem, paremini läbi mõeldud ja mitte nii hüplik, oleks lugu palju parem olnud.