Cannonbridge

Raamat: Cannonbridge by Jonathan Barnes (2015)

Hinne: F

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/22609309-cannonbridge

Ajalooga on selles kaasahaaravas romaanis midagi valesti läinud. Lugu on valest, mis on istutatud keset Inglise parimat ilukirjandust.

Peenutsev ja karismaatiline Matthew Cannonbridge oli geenius, kõige mõjuvõimsam 19. sajandi kirjanik, romaanikirjutaja, näitekirjanik ning luuletaja. Ainus probleem on selles, et ta ei oleks tohtinud kunagi eksisteerida ning üks ahastuses olev väikelinna, hiljuti lahutatud, 21. sajandi professor, Toby Judd, on ainus kes adub, et miski on ajaloos väga valesti läinud.

Kogu maailm oli Cannonbridge päralt ning tundus, et tema käsutuses oli ka võime olla kõikjal ühteaegu. Cannonbridge oli Geneva järve ääres sell ööl kui Byron, Shelley ja Mary Godwin muutsid maailmanägemsust õuduskirjandusest. Ta noore Dickensi ainus liitlane, usaldusalune ja sõber kui Charles töötas vahetpidamata kingaviksi vabrikus. Ta oli ainuke mees kes teatavasti külastas regulaarselt Oscar Wildet vanglas. Ta oli Tennysoni joomasõber, Kiplingi parim sõber ning Robert Louis Stevensoni nõuandja ning juht – Cannonbridge erakordne elu ning karjäär ulatusid üle sajandite, kogudes talle nii raha kui kuulsust Inglise kirjastuse ajaloos.

Kuid sellele ajal kui bibliofiilid üle maailma valmistuvad tähistama tema kahesajandat tähtpäeva tema esimese raamatu ilmumisest, avastab Judd asju, mis viivad ta kaelamurdvatele seiklustele üle kogu Briti saare, ning arusaamiseni et Matthew Cannonbridge tegelane, kes on nii sujuvalt 19. sajandi kirjanduslukku jäädvustatud, ei pruugi sugugi surnud ja maetud olla …

Fantasy, Adventure

Tõsi, see lugu on täis kuulsate kirjanike nimesid, täis uskumatuid põgenemisi ja kohtumisi olematute olevustega ja kogu selle loo mõte on väga hea ja sellest oleks saanud väga huvitav raamat, kuid teostus … teostus on tõsiselt halb. Üsna mitu korda olin ma valmis lugemist lõpetama, kuid tahtsin teada millega lugu lõppeb.

Mis mind kohe eriti häiris oli see, et üldiselt on raamat kirjutatud kolmandas isikus, kuid aegajal muutub see kolmas isik üsnagi kehvaks dokumentaal filmi jutustajaks, kes viib lugeja koos endaga kaas siia ja sinna, palub meil jätta maha see tegelane, et jälgida kõrvalt seda tegelast, või annab lugejale teada, et need tegelased ei oska ettegi arvata, mis neid veel ees ootab. See oli nii närvidele käiv, sest see jättis mulje nagu oleks need jupid hiljem või kellegi teise poolt juurde kirjutatud arvestamata, kas need ka ülejäänud kirjastiiliga kokku sobivad.

See peategelane, mitte Judd vaid Cannonbridge, tundub olevat nagu segu Bram Stokeri Dracula või Darren Shani hr. Des Tiny. Ja see maailm oleks nagu Darren Shani Cirque du Freaki kolme viimase raamatu maailm.

See oleks võinud olla tõsiselt hea lugu, kuid kahjuks ei jõudnud teostus ideele kaasa.