Raamat: Sometimes a Rogue (The Lost Lords #5)
by Mary Jo Putney (2013)
Hinne:
C+
Vahetevahel …
Isegi kõige paremini kasvatatud
preilid vajavad vahel seiklusi. Kuid kui väga hästi kasvatatud preili Sarah
Clarke-Townsend võtab hetke idee ajel oma raseda kaksiku koha, riskib ta
sellega oma enda eluga. Kui need kes plaanisid ta õde röövida avastavad, et nad
röövisid hoopis Sarah, maksab ta kindlasti selle eest oma eluga …
Lurjus …
Rob Carmichael on suutnud oma
kohutava pere kiuste ellu jääda tänu sellele, et ta on selja keeranud oma
pärandile ning temast on saanud edukas Bow Tänava detektiiv, kelle eriliseks
andeks on päästa hätta sattunud preilinnasid. Kuid Sarah on üks preilina, kes
on valmis kõigeks, mis tema poole saadetakse. Vahet pole, kas ta kihutab
hobustega üle Iirimaa, koos oma võluva päästjaga või siis viskub ta oma päästja
käte vahele, pakub ta Robile pidevalt väljakutseid.
History Romance, Criminal Mystery
Mõnikord lurjus (mõnikord kangelane) on suurepärane ajalooline
armastusromaan, kus on ka natuke kriminaalset müsteeriumi.
Tegelikult oleks siin koos nagu kaks erinevat lugu. Esimene neist on
siis lugu Sarahi röövimisest tema sünnitama hakkava kaksikõe asemel. Sellest kuidas
Rob satub nagu tellituna olema täpselt õiges kohas õigel ajal, et kihutada oma
sõbra (Sarah õe abikaasa) palvel Sarahit päästma. Nende teekond viib neid Iirimaale, kus Rob
Sarahile lõpuks järgi jõuab ja ta röövlite sõrmede vahelt päästab. Tuhatnelja ratsutades,
elu ohtu pannes, välimust muutes ning loodusjõududega võideldes jõuavad nad
lõpuks tagasi Inglismaa rannikule.
Selleks hetkeks on pool raamatut läbi ja algab teine lugu. See on lugu
sellest, kuidas Rob ja Sarah on laevahuku tagajärjel sattunud Robi perekonna
valdustesse, ning kui nad siis poolsurnutena Robi isa mõisasse jõuavad, selgub,
et Rob (keda ta pere on surnuks pidanud) on uus Kellingtoni krahv, sest viimase
paari kuu jooksul on surnud nii ta isa kui ka ta vend. Kuna mõlemad mehed on
olnud mängusõltlased ja pole mõisast eriti hoolinud, siis on valdused väga
halvas olukorras ja raha pole kuskilt võtta. Robi vanaema, kes eeldab et mees
on samasugune kui ta isa ja vend, on tema vastu väga okkaline ning ei taha
alguses sugugi omaks võtta, et Rob on nüüd uus krahv. Kui siis ka selgub veel,
et Robi esimene armastus (kelle ta isa on suure rahasummaga minema saatnud,
sest tema poeg ei abiellu ju mingi lihtsa karjapiigaga) oli olnud rase ja Robil
on teismeline tütar, on vanaema kohe eriti tige.
Kuid Sarah on nagu Kellingtoni hea ingel, kes suudab kõik omavahel ära
lepitada, kes on onu juures üleskasvades saanud korraliku hariduse mõisa- ja
majapidamises ja seega oskab Robile väga head nõu anda, ning ühel hetkel
mõistab Rob, et tal on vägagi kasulik Sarahiga abielluda.
Kuigi läbi kogu raamatu räägivad/mõtlevad mõlemad, et nad on kogenud
suurt armastust ja selle kaotanud, ning neil pole enam armastust, mida
kellegiga jagada, kuid mida aeg edasi, seda sügavamalt nad üksteisesse
kiinduvad ja lõpuks peavad nad mõlemad endile tunnistama, et tegelikult
armastavad nad oma abikaasat kogu südamest.
See oli üks väga hea ajalooline armastuslugu. Siin oli põnevust ja
nalja ja romantikat. Kuigi nende kahe vahel särisevad tunded esimesest hetkest
saati, ei karga nad kohe voodisse – noh tegelikult kargavad küll, kuid seda
mitte seksi pärast, vaid selle pärast, et üksi küünis magada oleks külm – vaid nende
tunded kasvavad tasahilju ja aegamööda, ning üksteist igasugustes ohtlikes ja
mitte ohtlikes situatsioonides tundma õppides saavad neist esmalt sõbrad, siis
elukaaslased ja lõpuks armastajad, kes austavad üksteist, tunnevad üksteise
nõrkusi ja tugevusi ning armastavad üksteist igas olukorras.
Kuigi tegu on sarja viienda raamatuga, ei tundud ma kordagi et ma
peaksin lugema läbi esimesed neli raamatut, et aru saada, mis toimub. Mul tekkis
küll huvi eelmiste raamatute vastu, kuid see raamat seisis väga hästi ka
üksinda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar