The Magician King

Raamat: The Magician King (The Magicians #2) by Lev Grossman (2011)

Hinne: B

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/10079321-the-magician-king

Võlur Kuningas viib Lev Grossman lugeja tagasi Fillorysse, kuhu Brekebillsi lõpetanud on põgenenud igapäevase igava maailma eest, kuid taas kord seatakse neid silmitsi uute kohtutavate väljakutsetega.

Quentin ja tema sõbrad on nüüd Fillory kuningad ja kuningannad, kuid kuninglikus luksuses elades hakkavad päevad ja ööd igavaks muutuma. Pärast üht hommikust jahti võtab aga nende elu vägagi kurjakuulutava pöörde, ning Quentin ning ta vana sõber Julia korrastavad ühe maagilistest laevadest ning asuvad lihtsa ülesandega teele nende kuningriigi äärealadele. Nende lihtne puhkusereis muutub aga seikluseks kui neid kahte saadetakse ilma pikema jututa tagasi kohta kuhu Quentin mingil juhul sattuda ei tahaks: tema vanemate maja ette Chestertonis, Massachusettsis. Ning ainus tee tagasi Fillroysse on läbi Julia imeliku maagia, mida ta õppis kust iganes.

Seekordne lugu on teis maagia pimedasse ning helklevasse südamikku. Lisaks juba tuttavatele tegelastele, tutvustatakse lugejatele ka uut tugevat häält, Juliat, kelle tige geniaalsus on hirmutav.

Fantasy, Adventure, Paranormal, Romance, YA

Niisiis järgmine raamat Võlurite sarjast läbi. Seekordne Võlur Kuningas on väga hea ja huvitav lugu, kuid samas ka tõsiselt vihaleajav lugu.

Tegelikult jookseb siin kaks lugu paralleelselt – Julia ja Quentini lugu.

Julia lugu algab sealt, kus talle hakkab meenuma, et ühel pärastlõunal ta ikka tegelikult ei kirjutanud uurimustööd vaid oli hoopis eksamil Brekebillis. See teadmine keerab ta edasise elu peapeale, sest sellest hetkest saati on maagia ta ainus ja üks mõte – kus seda õppida, kuidas seda õppida, miks tema ei saanud kooli ja miks Quentin sai (see on asi, mis talle kohe eriti närvidele käib). Seega muutubki ta elu mõtteks vaid maagia, ning kui ta siis lõpuks leiabki teisi inimesi, kes on nagu tema ja ta õpib maagia kohta asju mida ta ettegi kujutada ei osanud, mõistab ta lõpuks, et tegelikult on ta kogu see aeg hoopis midagi muud otsinud, kuid siis on juba liiga hilja tagasi pöörata.

Quentin, Eliot, Julia ja Janet on Fillorys juba kaks aastat vägagi mugavat elu elanud, kuid nüüd muutub üks vägagi tühine reis äkki seikluseks, mis võib maksma minna nii Quentini kui ka Julia elu koos kõigi teiste maagiliste ilmadega ning olenditega, kui just ei ilmu üht kangelast, kes ei päästaks neid kõiki.

Mõlemad lood on väga huvitavad ja kaasakiskuvad, ning meenutavad vägagi Narnia Kroonikate kolmanda raamatut/filmi Koiduränduri teekond, seega mis oli siis selles nii vihaleajavat? Raamatu lõpp. See mõistmine, et kangelane on see, kes riskib kõigega, kes kaotab kõik talle kalli, ning kelle ei anta võimalustki nautida oma võidu vilju. Et need, kes isegi ei uskunud kunagi kangelast, kes ei tahtnud isegi minna sinna kus kangelane igatses olla kogu oma elu, võivad jääda sinna ning kangelane peab minema edasi võitlema ja taas ennast tõestama. See pole üldse õiglane! Ma tean, elu polegi õiglane, kuid ikkagi. Seega see viahelajav osa oli osa raamatust ja ilma selleta poleks kolmandat raamatut, kuid see raev mis tekkis lõppu lugedes, oleks maagilises maailmas raamatu põlema pannud.

 Üleüldiselt oli tegu väga hea raamatuga, ning nüüd jõuab lõpuks ka kolmanda osani, mille pärast neid kahte esimest üldse lugema sai hakatud, sest need kes olid juba lugenud kõiki kolme, ütlesid, et need pole üksi seisvad raamatud, neid tuleb kõiki õiges järjekorras lugeda, vastasel juhul ei saa paljustki aru, mida kaugemale lugu läheb. Ja neil on õigus.