Raamat: The Queen’s Caprice by Marjorie Bowen (1933)
Hinne: C+
Briti ajaloos pole just palju olnud nii vastuolulisi persoone, kui seda
oli Šoti kuninganna Mary. Selles põnevas romaanis tuuakse Mary värvikalt tagasi
ellu.
Ta on naine, keda ümbritsevad saladused ja vägivald, ning kes on
õppinud kasutama oma kütkestavust, et panna oma alamaid täitma oma soove. Kuid vaatamata
sellele loomulikule võimule ei suuda ta siiski vältida domineerivaid mehi, kes
ei mõjuta mitte vaid õukonda vaid kogu maa inimeste arvamust.
Lord Moray, Mary sohilapsest poolvend, jumaldab Maryt rohkem kui tema
suguluse seisusele paslik oleks, ning ta vannub, et ta ei lase ühelgi teisel
mehel Maryt endale saada. Ning see paneb Mary mässumeelsena abielluma noore
ning naiivse Henry Stuartiga. Kuid Mary noore abikaasa arvustav loomus lükkab
ta aga kasuahne Itaallasest teenri David Rizzio käte vahele. Ning kui hakkavad
toimuma mõrvad ning reetmised, püsib krahv Bothwell ahvatlevalt ligiduses,
tõmmates endale kapriisse kuninganna tähelepanu.
History, Romance
See oli huvitav lugu Šoti kuninganna Maryst, tema elust Šoti
kuningannana, tema abikaasadest ja lastest. Ma pean tunnistama, et kuigi ma
tean ju Charles Edward Stuartit a.k.a Bonnie Prince Charliet tänu Diana
Gabaldoni Võõramaalase romaanile, ei asunud ma kunagi, et Šoti kuninganna Mary
on tema vana-vana…ema. Seega kui ma lugesin seda romaani, siis oli mulle
täielikuks üllatuseks kuidas šotlased olid nii väga Mary teise abikaasa Henry
Stuarti vastu, sest ma olin ju harjunud sellega kui tulihingeliselt püüdsid nad
teist Stuartit troonile tagasi tuua. Aga jah, paari sajandiga võib muutuda nii
mõndagi.
Mis mind selle loo juures häiris, oli see kui segaselt see lugu algab,
kuidas põhilist rolli mängivad tegelased, kellest ma kuulnudki polnud ja kui ma
poleks teadnud, et tegu on Mary looga, poleks ma ilmselt niipeagi ära tabanud,
kellest see lugu tegelikult olema peaks. Muidugi need kes tunnevad Mary õukonna
ajalugu vägagi intiimselt ilmselt oleks kohe pildi kokku pannud, kuid mina ei
saanud esialgu üldse aru, kellega, kus ja millises situatsioonis tegu on. Selles
raamatus on vaid kolm peatükk ja seega hüppab ühe peatükki sees „jutustaja“
roll pidevalt ühelt tegelaselt teisele, vahel ka keset peatükki, seega pidi
pidevalt tähelepanelikult jälgima, kellest hetkel juttu oli.
Iseenesest oli seda ajaloolist ilukirjandust vägagi huvitav lugeda,
kuid jah, kahjuks natuke raske jälgida. Kui ahate ise lugeda, siis seda on võimalik teha siin.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar