Artemiz's 2017 book montage

Uju koos uppujatega
Eighty Days Yellow
Eighty Days Blue
Eighty Days Red
Waking Gods
A History of Courtship: 800 Years of Seduction
The Ladies of the House
Eikusagi
The Gods of Mars
Quests of the Kings
The Untold Tale
The Forgotten Tale
Big Little Lies
S is for Stranger
Minu geniaalne sõbranna
Sel pikal ajal. Ümber jutustatud
Olemise talumatu kergus
The Book Lovers' Appreciation Society
The Six Train to Wisconsin
Highway Thirteen to Manhattan


Artemiz's favorite books »

neljapäev, 21. aprill 2016

The Way Back to Happiness



Raamat: The Way Back to Happiness by Elizabeth Bass (2013)
Hinne: C+
Mitte keegi ei saaks süüdistada Bev Puttermani sellest, et ta on oma õest võõrdunud. Ei keegi peale Bevi enda. Üleskasvades oli Diana raske ja isekas, kuid siiski alati nende ema lemmik. Ning siis tuli veel see reetmine, mis võttis Bevilt selle tuleviku, millest ta unistanud oli.

Ning samas, kui Diana polnud elades muud kui üks suur probleem, siis surres jätab ta Bevi hinge suure kahetsuse tormi. Ta loodab Diana neljateistaastasele tütrele, Alabamale, kindlat kodu pakkuda. Kuid ta suhtefoobikust poissõbra ning ebakindla õpetajakoha vahel, on Bevi elu juba niigi pöördeline ilma tujuka teismelisetagi.

Kõik mida Alabama oma tädi Bevi kohta teab, on see mida ta ema talle on rääkinud – ja räägitud pole midagi head. Nad tülitsevad raha , riiete, poiste ning eriti Diana pärast. Meeleheitlikuna asub Alabama otsima oma surnud isa poolseid vanavanemaid. Kuid see mida ta leiab on hoopis keerulised suhted oma ema ja tädi vahel, kuidas süütunne võib elu rikkuda – ning kõige tähtsamana, kuidas armastus ning andestus võivad uksi avada ning meid taas terveks ravida …
Contemporary, Drama

Ma ei mäleta, miks ma seda raamatut NetGalley’st küsisin, sest see pole üldse minu stiilis raamat, kuid küsinud ma ta olin ja seega tuli ka lugeda. See sissejuhatus ei tähenda sugugi seda, et tegemist oli väga rakse raamatuga, kaugel sellest, lihtsalt see oli teistmoodi kogemus. Hea kogemus.

See on siis kolme põlvkonna naiste perekonna draama. Raamat algab sellega, kuidas Diana saadab Alabama nädalaks suvelaagrisse, teades et ta oma tütart enam kunagi ei näe, sest tal on plaan. Ta elu pole hiljuti just kõige paremini läinud – ta kaotas töö ja uut pole kerge leida ja emal ei saa ju ka taas raha küsida – ja seega on ta otsustanud, et ainus võimalus pakkuda Alabamale mingitki võimalust selles elus, tuleb tal ennast pildilt eemaldada. Kuid see polegi nii kerge, kui ta plaan oli. Esmalt peab ta kirjutama kirja, mitte Alabamale või oma emale, vaid sellele inimesele, kelle ees ta oleks pidanud juba ammu vabandama, ükskõik kui vihane ta on olnud, sest lõpuks oli ju ikkagi tema see, kes nende suhetele viimase kirvehoobi andis, seega kirjutab ta oma õele Bevile. Viib kirja posti. Püüab avada tabletipurki – ja kui ta purki lahti ei saa hakkab ta mõtlema, et äkki ta ikkagi ei pea nii ekstreemseid samme astuma, äkki on ikka veel võimalus, kuid ta pani juba kirja posti, äkki ta saab veel kirja kätte …

Kui Bev Alabamale laagrisse järele läks, teadis Alabama kohe et midagi on valesti, sest tädi Bev ei tuleks talle ju järele, kui emaga oleks kõik korras, nad ju vihkavad teineteist ja pole aastaid suhelnud. Ta ei suuda uskuda, et ema enam ei ole. Ta ikka oleks pidanud bussist maha tulema, nagu ta instinkt talle ütles, mitte laagrisse minema, siis oleks ema veel elus, siis ta poleks autoõnnetusse sattunud. Ja nüüd peab ta minema tädi juurde mingisse väikelinna? Ei mingil juhul.

Bev on šokis. Tema õde, kes on kogu ta elu ajal talle vaid peavalu tekitanud, kelle halva käitumise on ema alati välja vabandanud ja alati tema soove täitnud, on surnud ja ta peab Diana tütre Alabama enda juurde viima, mitte et tal oma elus niigi probleeme poleks, kuid Alabama pole selles ju süüdi. Kui Alabama aga vanaemale helistab ja vanaema nagu ka Dianaga oli, Alabama soovidele vastu tuleb ja lubab tal tulla elama vanadekodusse, lööb Bev käega. Ta ei saa nende vastu.

Aga vanadekodu ei luba külalistel kauaks sinna jääda ja kool on algamas ja kui vanaema veel ka haiglasse satub, peab Alabama ikka tädi juurde minema. Esialgu tõmbuvad nad nagu kaks turtsuvat kassi kumbki oma nurkadesse, siis saab Alabama tuttavaks ühe omavanuse poisiga ja ta hakkab tasapisi koliellu sisse elama. Kuid ega kerge tal just pole, ta tädi on ju samas koolis õpetaja.

Bev lootis, et ta poisssõber võtab Alabama avasüli vastu ja neist saab õnnelik perekond, kuid ta poissõbrale ei meeldi mingi teismelisega suhtlemine, seega viivad nende teed peagi lahku. Bevi endine poissõber/kolleeg aga pole täielikult nende suhet maha matnud, kuigi kooli direktori õde ja kooli asjaajaja püüab meest endale saada.

Alabama püüab endiselt teada saada, miks ta ema tädiga ei suhelnud, miks tädil on pööningul pulmakleit, kuigi ta kunagi abielus pole olnud ja miks on tädi albumites pilte tema isast, või äkki on see hoopis tema ema album, aga miks see siis tädi majas on ja miks ta isapoolne vanaema tema ema kohta nii inetuid asju räägib?

Kogu kriis jõuab keemispunktini, kui Alabama läheb halloweenil kooli pööningult leitud pulmakleidis ja Bev tapab kogemata kooli maskotiks olnud jänese, mis vallandab koolis julmade naljade tormi. Kuid kui asjad on jõudnud haripunkti, pole neil muud võimalust kui taas alla liikuma hakata. Seega kui Alabama saab kutse, minna koos tädi Beviga oma isa sugulaste juurde Tänupühaks, ei oska ta arvatagi, et just see on see hetk, kus selgub kõik mida siiani on saladuseks hoitud.

See oli huvitav lugu erinevate põlvkondade vahelistest probleemidest, perekonna draamadest ja nostalgiline tagasivaade aastasse 1985.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar