The Spy of Venice

Raamat: The Spy of Venice by Benet Brandreth (2016)

Hinne: D

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/28678078-the-spy-of-venice

Kui noor William Shakespeare on taas ühe mitte väga hästi planeeritud võrgutamisega vahele jäänud, ei jää tal muud üle kui Stratfordist põgeneda ja minna õnne otsima.

Londonis satub Will kokku näitlejatega, kellega ta oli kohtunud juba ka Stratfordis – kuid sellele andekale sõnameistrile on silma peale pannud ka palju mõjuvõimsamad mehed.

Inglismaa saatus on kaalul, ning Will leiab end teelt Veneetsiasse ülitähtsa saatkonna liikmena.

Vineetsia maskid – ja iludused – löövad Willil silme ees virvenama ning ta ei pane tähelegi, kui ta elu ohtu satub. Katoliiklastest mõrtsukad ei peatu millegi ees, et Willi missioon lõpetada terava mõõga otsas, ning igas varjus peidab end mõrtsukas, kes on täpselt sama kaval kui ta on ka julm.

Historical, Fiction

Kuna 23 aprill oli ju Shakespeare sünnipäev, siis ma leidsin, et oleks vägagi sobilik just sellel ajal lugeda raamatut Shakespeare’st. Raamat oli ju vaid 448 lehekülge, seega oleks see raamat pidanud läbi olema paari päevaga, kuid tegelikkuses lugesin ma seda raamatut 10 päeva ja see räägib raamatu kohta nii mõndagi. Lugu oli küll huvitav, kuid ta polnud kaasakiskuv. Tõsi, see on vasturääkivus, kuid nii ta oli. Kuigi see lugu on sellest ajast, kui ajaloost puuduvad faktid Shakespeare tegude kohta, ning see lugu pakub lugejatele võimaliku variandina välja selle, kuidas Shakespeare rändas peale oma kaksikute sündi Londonisse ja sealt Itaaliasse, oli väga lihtne lugemist pooleli jätta ja kui oli valida teha midagi muud lugemise asemel, siis ma valisin tihti vägagi kergelt selle millegi muu.

See huvitav kuid mitte kaasakiskuv lugu algab siis sellega, kui William oma nooruslikus uljuses ja hoolimatuses, mängib ühele Stratfordi ülikule kaks lolli tempu, mis sunnib tal maha jätma oma vanemad, abikaasa ja kolm last ning põgenema Londonisse.

Londonis püüab ta tööd leida teatrist, kuid lõpuks kohtub ta taas näitlejatega, kes aitasid tal mängida tema tempu Stratfordis ja ühineb taas nendega. Kuid tema probleemid järgnevad talle ka Londonisse, kas siis ta oma süül või siis nende süül, kellele on tema terav sulg ning kiire mõistus silma jäänud.

Teel Veneetsiasse tabab nende seltskonda õnnetus, millest elusana väljumise ainsaks võimaluseks on see, et Will ja tema kaaslane peavad võtma endale oma saatkonna liidrite rollid. Sellega aga päästsid nad oma elud vaid ajutiselt, sest koos oma uue rolliga võtavad nad endale ka vastutuse asjade eest, mis seovad neid väga ohtlikku mänguga. Vaid Willi kiire mõtlemine ja puhas õnn päästab taas nende elud ning aitab neil ka lõpuni viia see ülesanne, miks nende seltskond Veneetsiasse üldse saadeti.

Nagu ma ütlesin, oli lugu huvitav, kuid ta polnud väga kaasakiskuv.