Tere tulemast talvisesse Kolme Männi külakesse Quebeckis, kus külaelanikud valmistuvad traditsioonilisteks jõuludeks ja keegi neist valmistub mõrvaks.
Kui peainspektor Armand Gamache Quebecist kutsutakse juhtumit lahendama, saab ta peagi aru, et tegu pole sugugi tavalise looga. CC de Poitiers sai surmava elektrilöögi keset jäätunud järve, olles ümbritsetud kõigist külaksese elanikest, kes olid kogunenud vaatama iga-aastast curlingu mängu. Kuid siiski, mitte keegi ei näinud mitte midagi. Kes küll võiks olla piisavalt hullumeelne, et sellist õõvastavat mõrva meetodit kasutada - või piisavalt tark, et sellega hakkama saada?
Criminal Mystery, Drama
Ha! Inspector Maigret kahekümne esimese sajandi Kanadas. :)
Vot täpselt nii tundub see mulle. Gamache on nii Maigret moodi, samamoodi ebaharilike meetoditega, ta arutab juhtumeid oma abikaasaga, peakontoris suhtutakse temasse tagasihoidlikult negatiivselt, käesoleva juhtumi taustal on käimas midagi suuremat ja ohtlikumat Gamache jaoks ja ta ei saa kunagi kindel olla, keda ta võib usaldada. Pariisi asemel Quebec ja seda ümbritsevad väiksed asundused.
“Tappev külm” on sarja teine lugu. Raamat on täis vihjeid esimesele juhtumile, kuid samas siiski mitte piisavalt, et aru saada, mis siis ikkagi toimus selles künkapealses majas. Isegi sellest ei saa päris hästi aru, kus see maja ikka asus, sest ühel hetkel on see Clara Marrowi naabermaja, üks majadest, mis ümbritsevad külaksese keskel olevat roheala, ning järgmisel hetkel iseloomustatakse seda maja samamoodi kui võiks iseloomustada Beatsi maja Hitchcocki “Psühho’s” - künka otsas üksik maja, vaatab alla külakesele ja tekitab kõigis vaikset kuid mõjuvat õõvastust.
Kuigi kokkuvõttes räägitakse ühest juhtumist, siis tuleb välja, et Gamachel on komme aasta lõpus koos abikaasaga läbi vaadata lahendamata juhtumite kaustu, et siis neist välja valida üks ja see ära lahendada. Seekord jääb neile pihku juhtum, mis on toimunud vaid paar päeva varem, kuid juba lahendamatuks tunnistatud, kuna ohver on kodutu. Gamache ei taha seda nii hooletult käest lasta, seega kui ta Kolme Männi külakesse saadetakse, jääb ta ka sellele mõtlema ning saadab isegi ühe oma uue abilise, tolle loo kohta infot koguma.
See Kolme Männi külake ja sealsed elanikud - neil kõigil on oma kiiksud, oma erilised anded ja nad on väga ühtehoidev külake, seega see uus “kummitusmaja” omanik CC de Poitier on neile kõigile pinnuks silmas, sest vaatamata sellele, et ta on kirjutanud raamatu tolerantsusest ja eneses rahu leidmisest, on ta kõigi suhtes äärmiselt julmalt kriitiline ja negatiivne. Tema surm on kõigile üllatuseks ja nad kõik tahavad teada saada kes ja miks ta tappa võis. Kuid kas võib olla, et keegi neist teab, kes CC de Poitier tegelikult oli, kuidas ta on seotud selle teise juhtumiga, mille Gamache on oma südameasjaks võtnud ja kes oli see, kes CC jaoks elektritooli korraldas.
Kuid lisaks sellele külakse mõistatusele, on siin ka mingi muu asi tasakesi susisemas, miski millest võibolla oli võibolla ei olnud rohkem juttu esimeses raamatus, võibolla mõjutab see Gamache järgnevaid juhtumeid kõigis kuueteistkümnes raamatus, võibolla mitte. Kes teab.
Aga üldiselt. See polnud sugugi paha kriminaalne põnevik kesk Kanada lumerohket jõuluaega, kuid siin oli liiga palju seletamatuid vihjeid eelnenud juhtumile ja liiga palju võimalikke vihjeid tulevatele juhtumitele ning mõned asjad jäid seletuseta, neid tuli lihtsalt võta terakese soolaga ja uskuda. Kaasakiskuv põnevik.
Kuid, kui loed - Roninud aknast välja, pani ta hommikumantli selja, torkas jalad tuhvlitesse ja avas ukse. (lk. 317) - siis on kolm võimalust: a) kell on juba liiga palju ja ma mu silmad on edasi lugemiseks liiga väsinud, kuna ma tõsiselt ei saa sellest lausest aru; b) autor ei lugenud oma kirjutatut üle; ja c) trükikotta saadeti tõlkest mustand, sest see polnud ei esimene ega ka viimane apsakas. :(
Hea lugemine, kuid oleks võinud parem olla.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar