The Return of the Witch

Raamat: The Return of the Witch (The Witch’s Daughter #2) by Paula Brackston (08.03.2016)

Hinne: C

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/25584230-the-return-of-the-witch

Pärast viit aastat Summerlandis, on Gideon pääsenud vabadusse. Elizabeth teab, et ta läheb Teganile järele ja ka seda et Elizabethi ülesanne on kaitsta Teganit, keda ta on hakanud pidama oma tütreks. Sellest dramaatilisest ööst saati, kui Batchcombe metsas toimusid ootamatud sündmused, on Tegan reisinud üle kogu maailma, õppides kõiksugustelt nõidadelt uusi asju ning ta pole enam ammu see ebalev teismeline ning nooruke nõiaõpilane. Kuid siiski pole tema oskused võrdväärsed Gideoni tumedate, kättemaksuhimuliste võimetega, ning seega õnnestub Gideonil ta kinni püüda. Kas Elizabethil õnnestub Tegan leida? Kas nad suudavad kahekesi võita nende ammune vaenlane, seekord igaveseks?

Fantasy, History, Paranormal,

Seega siis teine ja uusim raamat Paula Brackstoni Nõia tütre sarjast. Nagu ma juba eelmise raamatu arvustustes kirjutasin, ei ole see üksinda seisev raamat ja kui esimest raamatut pole lugenud, võib selle raamatu sündmuste jälgimine üsnagi raske olla. Iseenesest on see ju huvitav lugu, kuid siin oli asju, mis mind tõsiselt ärritasid.

Lugu algab siis viis aastat pärast seda kui Elizabeth Gideoni trikiga oli suutnud kinni püüda ja Summerlandi viis. Tegan on need viis aastat elanud oodates Elizabethi naasmist ning samas on ta ka reisinud üle kogu maailma, otsides erinevaid nõidu/šamaane, et neilt õppida ja oma maagiat täiustada. Siis saabub Elizabeth ja toob uudiseid Gideoni põgenemisest.

Nagu arvata ongi, röövib Gideon Tegani ning viib ta tagasi seitsmeteistkümnendasse sajandisse, umbes üheksateist aastat pärast seda, kui Elizabeth võllast põgenes. Elizabeth peab neile järgnema ja selleks palub ta abi Aja Astujatelt ja talle tuleb appi Erasmus.

Inglismaa on keset Kodusõda ja külas elab endiselt inimesi, kes Elizabethi ära võivad tunda ning sõdivad armeed on valmis võlla tõmbama igaühe, kes neile tundub olevat nende vaenlane. See on ohtlik aeg ning Elizabeth jagab oma kiiret aega Tegani otsimise ja oma vana sõbra Williami abistamise vahel. Ta küll leiab Tegani ning aitab Williamit nii palju kui suutis, kuid lõpuks ähvardab teda taas võllas ning Gideon viib taas Tegani endaga.

Seekord saabuvad nad siis üheksateistkümnendasse sajandisse, umbes kolmkümmend aastat varasemasse aega kui Elizabeth varem Londonis oli. See on Erasmuse aeg aja ta aitab Elizabethil leida põhjuse, miks Gideon nii väga Teganit taga ajah. Nad leiavad Tegani, viimasel minutil ja …

Huvitav lugu, kas pole?. Kuid mis mind tõsiselt häiris oli selle loo maagiline pool. Tegan õppis selle viie rännaku aastaga igasuguste erinevate nõidade/šamaanide juures igasugu erinevaid asju ja ta oli muutunud tugevamaiks nõiaks, keda Elizabeth kunagi näinud oli ning just see viimane šamaan, kelle juures ta kõrbes oli, oli ta teinud eriti tugevaks, kuid seda vaid teatud olukorras, seega tegelikult ei olnud Teganist saanud Peaaegu Parim Nõid Maailmas, vaid temast oli saanud Sant Nõid, sest kui … ta peale ei paistnud, oli ta täiesti kasutu. See ei tundunud üldse loogiline või usutav ning see rikkus kogu loo. Teine asi mis mind häiris oli Erasmus, kes oli erinevatel sajanditel nagu täiesti erinev inimene ja ühe Aja Sammuja kohta oli ta vägagi hoolimatu ajateljes tekkivate muudatuste suhtes.

Kuid kõigele sellele vaatamata oli lugu siiski huvitav, kuid jah, esmalt tuleb läbi lugeda esimene raamat.

The Witch's Daughter

Raamat: The Witch’s Daughter (The Witch’s Daughter #1) by Paula Brackston (2009)

Hinne: C

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/8694522-the-witch-s-daughter

Minu nimi on Elizabeth Anne Hawksmith, ja ma olen kolmesaja kaheksakümne nelja aastane. Iga uus elukoht tahab omaenda päevikut ja sedasi saab alguse ka see Varjude Raamat.

On kevad aastal 1628 ja Wessexi Nõiakütt leiab tõelise Nõia. Kui Bess Hawksmith vaatab oma ema võllapuul rippumas, teab ta et teda saab sama saatuse käest päästa vaid üks mees: Gideon Mastersi nimeline nõid ning tema Varjude Raamat. Gideon elab sügaval metsas teistest eraldi ning seal õpetabki ta Bessile seda Kunsti, kuidas äratada temas peituvaid jõude ning kuidas Bessist saaks surematu. Bess poleks iialgi arvanud, et Gideon jääb teda igaveseks taga ajama, et Bessi elu säästmise tasuks teda enda omaks teha.

Tänapäevasel Inglismaal, on Elizabeth endale vaikse elu loonud, hoolitsedes oma aia eest, müües ravimtaimi ja õlisid kohalikul turul. Kuid tema üksindus lõppeb järsku kui Tegani nimeline teismeline tüdruk tema seltskonda otsima hakkab. Vastu oma parimat tahtmist, hakkab Elizabeth Teganile õpetama Võsa Nõia kombeid, tuletades samas ka meelde sunduseid – ning deemoneid – mida ta oli lootnud ammu unustanud olevat.

Fantasy, History, Paranormal,

Kuna ma sain Paula Brackstoni uue raamatu The Return of the Witch NetGalleyst, siis ei saanud ju seda uut raamatut enne lugeda, kui esimene osa läbi. Kui teised Bracstoni nõiaraamatud on üksindaseisvad, siis need kaks raamatut käivad kokku. Niipalju kui ma teise raamatu algusest olen juba lugenud, võin öelda, et esimest lugemata, ei saaks teisest eriti aru. Aga see selleks.

Nüüd siis Nõia Tütre raamatu juurde. Ühtpidi oli see huvitav lugu, imelik lugu kuid samas ka tiba ärritav.

Lugu on siis Elizanethist/Bessist/Elizast, nõiast kes kaotab kogu oma pere 17’ndal sajandil, temast saab surematu ning sellest ajast saati on ta müüda ilma rännanud, püüdes põgeneda oma mentori/looja/vaenlase Gideoni eest iga kord, kui ta tundis meest kuskil läheduses olevat. Kuid iga kord ei saanud ta kõike sinnapaika jätta ja lahkuda, ning kuna need üksikud korrad on ka ajalooliselt erilised, siis räägib Elizabeth neid lugusid oma õpilasele Teganile.

See lugu on huvitav. Alguses olev katk ning nõia jaht ning kuidas Bessist saab Gideoni õpilane ning kuidas ta põgeneb, ning kuidas sajandeid hiljem on Eliza end kaasaegse maailmaga kohandanud, ning kuidas Gideon ta taas leiab ja samal ajal hoiab Rappiaja kogu Londonit oma hirmuvalitsuses, ning siis I Maailmasõja ajal, kuid tuhanded noored mehed kaotavad oma elu leiab Elizabeth oma parima poole ning kuidas ta taas kord alahindab Gideoni. Ning kogu selle ajaloo kõrval jookseb ka lugu sellest, kuidas Elizabeth õpetab Teganit, kuidas ta püüab teda ette valmistada Gideoni taas välja ilmumiseks. See kõik on nii kaasakiskuv.

Kuid … ma mõistan seda, et esialgu on Bess vaid noor naiivne külatüdruk, kes on kaotanud just kogu oma pere, kuid ka siis kui on möödunud sajandeid, pole ta palju targemaks saanud. Vahet polnud kus ta kõik elanud polnud, mida ta oli õppinud oma võimete ning nõidade kohta, ta oli endiselt naiivne, ta ei usaldanud endiselt oma kõhutunnet ning kõiki neid teisi märke, mis pidid tal aitama aru saada kui Gideon lähedal oli. Mind tõsiselt ärritas see kui pime ning kui nõrk ta oli pärast kõike seda aega, mis ta siin ilmas elanud oli, pärast kõike seda mida ta maagia kohta õppinud oli.

Kuid sellele vaatamata oli tegu huvitava looga. Võib-olla mitte nii huvitvad kui  Brackstoni Kesköine nõid või Hõbedane nõid, kuid teistmood ja huvitav ikkagi.

The Deathsniffer’s Assistant

Raamat: The Deathsniffer’s Assistant (The Faraday Files #1) by Kate McIntyre (2015)

Hinne: F

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/23582513-the-deathsniffer-s-assistant

Surmanuuskuri Assistent on fantaasia lugu, mis toimub pseudo-Edwardi aegses maailmas, kus toimub salapärane mõrv. Kes siis ei armastaks lendavaid kindluseid, veidrikut naisdetentiivi ning kangelasi, kes hindavad kõiki nende jalanõude järgi!

Pärast seda kui Christopher Buckley kaotab oma vanemad Lendava Kindluse Õnnetuses, tuleb sellele õrnal ning hea käitumisega poisil kasvatada oma maagiliste võimetega väikest õde, Rosemaryt, üksi. Nad on kogu selle aja elanud kunagi väga heal järjel olnud perekonna säästudest. Kuid raha hakkab otsa saama ning Christil pole muud võimalust, kui ta peab leidma endale Darrington City’s töö, samas kui linna on haaranud masu. Ainus kes üldse teda jutulegi on nõus võtma, on O. Faraday, maniakaalne Surmanuuskur. Faraday eriline maagiline anne annab talle eriti terava ja hindamatu tunnetuse mõrvarite leidmiseks.

Kui Olivia saab kutse hertsoginnalt, et lahendada tema surnud abikaasa juhtum, leiab Chris end seotuna Faraday igapäevaellu ning ta ei suuda end eraldada selle õõvastava uurimise küsimustest. Tema seotus muutub üha keerulisemaks, mida rohkem poliitilised jõud Rosemary ümber tiirlema hakkavad. Nad näevad teda vaid kui tööriista, mida saab kasutada masu lõpetamiseks, kuid see rööviks tüdrukult tema vabaduse – või isegi tema elu.

Chris peab tegelema nii küsimusega, kes tappis Viktor val Dareni kui ka vastutusega hoida Rosemary ning tema maagia eemale neist, kes tahavad teda vaid kasutada ja siis tühjana eemale heita. Asja teeb hullemaks ka see, et üha enam hakkab talle tunduma, et see kohutav õnnetus, mis röövis neilt nende vanemad, ei pruukinud üldse juhuslik õnnetus ollagi.

Surmanuuskuri Assistendi tegevus toimub maailmas, mis meenutav väga 1900 aastate Londonit, ning siis on omavahel seotud mõrvamüsteerium ning isikliku sotsiaalse seisukoha taastamise lugu. See on lugu murtud inimestest, nendevahelistest suhetest, kuidas nad omavahel pigem võitlevad kui koostööd teevad, kuid siiski õpivad üksteiselt kõigele vaatamata. Loo jutustajaks on Christopher Buckley, kes on noor, kergesti mõjutatav ajastu eelarvamustest, ning on ühtäkki ümbritsetud erilistest naistest, kelle erinevad tegelaskujud muudavad tasapisi tema arusaama teiste tugevustest, ning ka ta enda tugevusest.

Fantasy, Criminal Mystery,

Kuigi raamatu kokkuvõte on paljulubav ei meeldinud see lugu mulle kohe üldse. See lugu on üheaegselt liiga tihe ja samas ka väga tühi.

See lugu on liiga tihe, kuna nii on üksteise otsa lükitud liiga palju väljamõeldisi – maagilised loomad, väljamõeldud ametid, riigid, linnad, rahvused. Vahepeal oli mul tunne, nagu oleks kirjaniku seinal olnud nimekiri kõigist muinasjuttude loomadest, ning ta püüdis neid kõiki vähemalt korra nimetada (ma nii ootasin draakonit, peaaegu nagu isegi oli draakon ka, kuid siiski mitte). Ning kõik need imelikud ametid/kutsumused – see oli nii segane värk, kuna üks ja sama kutsumus võis olla mitme nimega ning tegelikult ei seletatud eriti korralikult, mida need kutsumused ikkagi päris tähendasid, mida need inimesed tegid.

Ta tühi oli see lugu selle pärast, et see kriminaalne lugu ning Christopheri õe kutsumuse lugu olid mõlemad nii lihtsad, kuid samas niii segased, ning nende ümber oli põimitud see muu lugu, mis ajas rohkem segadusse kui et aitas.

See Surmanuuskur – Olivia – ja tema Assistent Christopher, nad olid nadu Holmes ja Watson, või siis väga kehv versioon neist. Olivia käitus pidevalt kui teismeline, kes alles otsib oma kohta maailmas, kandes iga päev erilist erksavärvilist kostüümi ning ta meeleolu muutus sekundi ajel ning kuigi ta oli tõenuuskur ei suutnud ta ise oma jutus valet tabada?!?!?. Ka Christopher käitus kui teismeline tüdruk – punastas, kritiseeris teiste välimust ning nuttis ning tegi kõiki muid asju, mis on iseloomulikud teismelistele tüdrukutele. Üleüldse käitusid paljud naised pigem kui mehed ja mehed kui naised.

Ning siis kõik need imelikud asjad, mis visati õhku, kuid mis jäid seletuseta või kokkuvõtteta – mis oli see põhjus, miks loss alla kukkus, mis on need poliitilised jagelused, mis on Christopheri teine võime, mis nimekiri see on mille Christopheri isa Rosemaryle jättis ning mida ta sellega peale peaks hakkama. Kui ma selle raamatu lugeda sain, polnud veel teada, et raamatule on järg tulemas, kuid ilmselt siis peaks seletus nende küsimuste kohta tulema järgmises osas, kuid ausalt, kui esimene raamat on nii nõrk, kes tahaks teist osa lugeda.

Tegu oli tobeda, mõttetu, tüütava looga, mis nagu tahtis olla ulme kriminaalne müsteerium, väikse steampunki lisandiga, kuid seda ta kohe kindlasti polnud. Jama lugemine.