Dare Valley: The Holiday Serenade & The Town Square

Raamat: Dare Valley #4 – 5 by Ava Miles (2013)

Hinne: D

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/series/105932-dare-valley

The Holiday Serenade

Proffesionaalne pokkerimängija Rhett Butler Blaylock kehastab endas kõike seda mida Abbie Maven ei taha mehes näha – peenutsev, maitselage, piirideta. Pärast seda kui ta nooruses on läbi elanud väga traumaatilise sündmuse, on ta kogu oma ülejäänud elu püüdnud teha vaid õigeid otsuseid ning andnud kogu oma energia selleks, et olla võimalikult hea ema oma pojale. Kuid kuigi Rhett ei tundu olevat ei abikaasa ega ka kasuisa materjal, äratab ta Abbies emotsioone, mis on hirmutavad ja väga tugevad. Neil oli lühiajaline suhe, mida Abbie kuidagi unustada ei suuda, ning nüüd on Rhett talle Dare Valleysse, Colorados, järgnenud kindla eesmärgiga Abbie süda taas endale võita … ja seekord igaveseks.

Rhett on kindlalt nõuks võtnud Abbeile tõestada, et ta võib olla tema unistuste mees. Ta on valmis tegema mida iganes oma armastatu heaks, isegi loobuma oma peenutsevast elustiilist ja pahapoisi imagost. Jõulude lähenedes on Rhett Abbiele üllatuse valmistanud, lootes et pühade maagia aitab kaasa ime sündimiseks. Kas Rhetti pühade serenaad aitab parandada Abbie südant ning veenda teda et ta armastusele veel ühe võimaluse annaks?

The Town Square

1960 juhatab sisse uue aastakümne täis muutusi ning ajakirjanik Arthur Hale plaanib kindlasti kõigi muutuste esirindel olla. Edukas New Yorgi ajakirjanik tuleb tagasi oma kodulinna Dare Valleysse, Colorados, et alustada uut ajalehte, mis annaks ka Läänele hääle, liitudes selliste tuntud ajalehtedega nagu The New York Times ja The Chicago Tribune.

Kui mida suuremalt unistada, seda rohkem tuleb maksta. Arthuri ambitsioonid jätavad ta üksi ning ainus kes suudab ta enese ehitatud torni sisse murda on Harriet Jenkins, Arthuri andekas ning salapärane sekretär. Kuigi Arthuri kuues ajakirjaniku meel sosistab talle et see ilus ja keeruline punapea varjab midagi, ei suuda Arthur siiski temast eemale hoida.

See mida Arthur ei tea on see et Harrier Jenkins on tegelikult Harriet Wentworth. Ajaleheartikkel hävitas Harrieti isa ning määris nende perekonna nime ning nüüd soovib Harriet vaid kättemaksu sellele ajakirjanikule, kes artikli kirjutas: Arthur Halele. Mida rohkem Harriet Arthurit tundma õpib, avastab ta et mees polegi see koletis, kelleks ta teda pidas. Mehel on ausust ja kohusetunnet avastada tõde mis iganes hinnaga. Peagi juhtub võimatu, ning Harriet avastab, et on armumas mehesse keda ta oli hävitada tahtnud, kuid kas saab ehitada ühist tugevat tuleviku, kui kõik on alguse saanud valedest ning inetust tõest?

Romance, History, Christmas

Ma ütlen kohe alguses ära, et kui ma kokkuvõtet NetGalleys lugesin tundus huvitav lugu, kuid ma pole ammu midagi niiiiiiiii halba lugenud ja kui poleks tegemist olnud NetGalley raamatuga, poleks lõpuni lugenud.

Esimene lugu on siis „ilus jõulune armastuslugu“. Mulle meenutas see lugu mõnda kehvakest TV jaoks vändatud armastuslugu, kus mängimas on kohaliku külateatri näitlejad ja peategelased ei salli eriti üksteist päriselus.

Selles loos puudus igasugune kirg, olid küll suured sõnad ja suures žestid, kuid see kõik jäi kiretuks ja mõtetuks.

Kaks peategelast on vähem kui aasta tagasi olnud salaja üksteisega suhtes (sellest on vist juttu eelmistes raamatutes) ja nüüd on siis Rhett kolinud Abbie kodulinna, et tõestada naisele, et temast võib asja saada (kui külm teda ära ei võta). Tüüp on professionaalne pokkerimängija ja kasiinodes käib ta alati koos kahe pokkeri tibiga, kes tegelikult on korraliku majandusharidusega näitsikud, kes aitavad tal koguda taustainfot ta vastasmängijate kohta ning mängu ajal võimalusel teiste mängijate tähelepanu endale tõmbavad (ei Rhett ei tee sohki, ta lihtsalt kasutab kõiki seaduslike võimalusi). See on tema stiil – näha ise välja kui paabulind ja hoida kahel pool käevangus kaht tibi, kes oleks kui missivõistluselt tulnud.

Nad mõlemad on püüdnud Abbeiga üksteist unustada, kuid nad kumbki pole selles eriti edukad ja seega on Rhett esimese sammu astunud. Ta astub ka teise sammu, ta loobub oma tibidest ja edevusest, kuid Abbiele ei mõju see ikkagi.

Abbiel on poeg, kes sündis peale seda kui Abbie keskkooli aegne kallim ta ühe kohtingu lõpus vägistas. Loomulikult väitis poiss, et kõik mida Abbie räägib on vale ja seega kasvatabki Abbie oma poega venna abiga ning peab kõiki mehi ohtlikeks petisteks. Mingil imelikul moel oli Rhett suutnud Abbie raudrüü alla pugeda ja temaga pool aastakest suhtes olla. Siis aga sai Abbi hirm taas temast võitu ja peale seda on ta andnud endast parima, et Rhetti endast eemal hoida ja Rhett on talle ka lubanud, et ei puuduta teda ennem, kui Abbie seda ise palub.

Noh ja nüüd siis ongi Rhett omalt poolt teinud pea kõik mida ta on suutnud, et Abbiet veenda, et ta on hea Abbie ja ta poja jaoks, kuid tolku pole sest palju olnud. Rhett on isegi jõululaulu kirjutanud, kus ta Abbiele armastust avaldab ja andnud selle laulu oma tuttavale country tähele laulda ja sellest on hit saanud. Nüüd siis jõulupeol avaldabki Rhett tõe sellest, kelle laul see tegelikult on ja mida teeb Abbie – tormab saalist välja ja vihastab tohutult Rhetti peale. Tõsi ta on, ka mina oleks sellise avaliku armastuse avalduse peale tüübile korraliku kolaka andnud, kuid Abbie põhjendused on täiesti mõttetud.

Lõpuks suudab Rhett ikka Abbiet veenda, et ta pole see nolk, kes Abbiele kunagi ammu haiget tegi ja Abbie tunnistab lõpuks endale, et teda vägistati ja see polnud tema süü ja ka Abbie poeg saab lõpuks teada kogu loo oma sünnist (mitte vaid need kuulud, mida ta oli oma koolikaaslastelt kuulnud) ja kõik on ühiselt õnnelikud ja laulavad jõululaule kõvasti ja valesti.

See oli tõsiselt niiiii halvasti kirjutatud, et ma lugesin ja oigasin valust.

Järgmine lugu on siis Abbie venna pruudi sõbrannade isast – Arthur Halest, linnakese legendaarsest ajakirjanikust.

Ta istub koos oma pojatütre ja tema kaksikute tütardega nende ristimispäeval üheskoos ja meenutab seda kuidas ta kohtus oma naisega.

Oli aasta 1960 ja edukas ajakirjanik jättis oma töö New Yorgys et tulla „kolkaküla“ ajakirjanikuks (jaa jaa, täiesti usutav). Noh eks ühte korralikku abilist on ju ikka kohe kontorisse vaja ja töökohale tulebki end pakkuma üks vägagi hästi koolitatud tütarlaps. Kuid tütarlapsel on oma tagamõte – ta tahab selle ajakirjaniku paberites sorida ja tõestada, et ta ei teadnud üldsegi mida ta kirjutas, kui ta tema isa mustas ning süüdistas, et just tema süü tõttu surid seitse imikut, kui nad olid tarbinud piimaasendajat.

Noh ja nii need kaks siis koos töötavadki – mees armub tüdrukusse üha enam ja tüdruk kaevab end läbi kontoris olevate kastide, ühtlasi ka kastides olevaid dokumente korralikult kappidesse pannes.

Üheskoos käiakse ka kaevanduse varingul abiks ja abistamise lõppedes – kui kaevandusest on sinna kinni jäänud välja kaevatud (ka Arthur kaevas) – lööb nende kahe kirg lõõmama ja linnake saab aimu nende kahevahelistest tunnetest.

Kuna Harriet kastidest midagi ei leidnud ja Arthur ei taha talle tunnistada, et kaste on veel (Harriet oli juba nii palju vaeva näinud ja Arthuril polnud südant talle öelda, et see oli alles algus) siis otsustab Harriet meeleheitlike tegevuste kasuks ja püüab Arthurit ära võrgutada. Arthur on aga korralik härrasmees ja ei satu sellesse lõksu, ta hoopis nõuab Harrietilt tõde, annab talle võimaluse vajalike dokumentidega tutvumiseks ning hakkab tegelikult ka Harrietiga kurameerima.

Harriet loeb läbi kõik materjalid, mille põhjal Arthur oma artikli kirjutas ning mõistab et tema isa on tegelikult ka süüdi (kuigi ma ei suuda kuidagi mõista kuidas saab teadlane, kes on vastutav segu loomise eest olla vastutav ühe tehasest välja läinud vale segu eest?) ja nüüd suhtub ta oma isasse kui sarimõrvarisse, kes on meelega lapsi tapnud ja seda kõigi eest varjanud. See selleks.

Aga kuna kogu linnake teab ju Harrietti ja ta õde nende vale perekonna nime järgi, siis ei saa Harriet Arthuri abieluettepanekut vastu võtta – vähemalt niikaua mitte, kuni ta pole kogu linnakese rahvale keskväljakul oma lugu rääkinud …

Kui eelmine raamat oli kui halb TV film, siis see lugu oli Paint-by-numbers - kõik traditsioonilised ja vajalikud armastusromaani nõuded olid täidetud, ülejäänud oli vajalik täitematerjal ja täiteks olid halvasti valitud värvid. See oli nagu kohtuks Kuidas ma kohtasin teie ema ja Mad Man, kuid puudu jäi esimese seriaali huumor ja teise seriaali südikus.

Mõlemad raamatud olid tõsiselt nõrgad ja mõttetud.