Woody Allen – koomik, muusik, kirjanik, näitleja ja filmirežissöör – on üks meie aja suurimaid filmitegijaid. Kauaoodatud mälestusteraamatus pakub ta jõhkralt ausa sissevaate oma ellu, kirjeldades teekonda lapsepõlve Brooklynist ihaldatud Manhattani katusekorterisse.
Pärast rasket algust mööduvad kuuskümmend aastat professionaalseid kukerpalle tele- ja filmitööstuses maailma tuntuimate filmitähtede plejaadi saatel, eraelus aga vahelduvad romansid, elukaaslased ja abikaasad. Saame teada tema skandaalidest ja deemonitest, vigadest ja kordaminekutest, rääkimata neist, keda ta armastas, kellega töötas ja kellelt õppis.
Biography
Minu esimene Woody Alleni film oli “Bullets Over Broadway”. Ja järgmine oli “Melinda ja Melinda”. Ning sealt edasi juba kõik filmid, mis on meie kinolevisse jõudnud. Mõned neist filmidest on mulle meeldinud, teised mitte, kuid minu jaoks on ta ikkagi üks selline režissöör, kelle filme ma julgen alati vaatama minna ja kindlust on andnud alati ka see, et tema filmides teevad kaasa tugevad näitlejad.
Ta on omapärane inimtüüp, oma poolkogeleva/närvilise kõnestiiliga, peene huumorimeelega, iseenda üle nalja viskamisega. Tema filmid on olnud nii koomilised kui ka dramaatilised, vihjetega hetke poliitilisele seisule kui ka klassikale, olgu siis kinos või kirjanduses. Ja nagu ma juba ütlesin, tulevad tema filmidega alati kaasa tugevad tuntud näitlejad, mõned isegi vaid hetkeks ekraanile astudes ja mul on alati olnud mulje, et kõik näitlejad tahavad oma resümeesse saada seda rida, et nad on olnud osalised Alleni filmides.
Kui aga lugeda tema raamatut, tuleb välja miks ta eelistab teha filme samade näitlejatega, miks tema filmid on sellised nagu nad on, miks ta ise mängib alati sellist närvilist tüüpi. Ta on väga huvitav inimene, kes on elus palju vaeva näinud selleks, et jõuda sinna kus ta on, kuid samas on tal ka palju õnne olnud. Tema elu on olnud suhteliselt rahulik. Mõningad abielud, mõningad suhted, huvitavad sõbrad. Kuid samas on tema elus see üks vale suhe, mis maksab talle endiselt kätte.
Inimesed on imelikud olendid. Nad usuvad seda, kes kõvemini karjub, kes esimesena räägib ja isegi kui neile on selgeks tehtud, et neid on ninapidi veetud, siis usuvad nad ikkagi, et kus suitsu seal tuld. Kuigi me kõik oleme ilmselt kulnud muinaslugu poisist, kes karjus hunti, siis pole enamus meist siiski sellest midagi õppinud ja neid hundi karjujaid on palju. Kuid kui hundi karjujaid on palju, siis jääb tähele panemata see, kes tegelikult hunti on näinud, kes tegelikult on hundilt pureda saanud. Samas kui kõik need koerad, kes näevad natukenegi välja kui hundid materdatakse maatasa ja keegi ei kuula neid, kui nad tõendavad, et nad pole hundid.
Ma saan aru, et kõik suured liikumised, mis on viimastel aastatel ellu kutsutud on vajalikud ja juhivad meie tähelepanu asjadele, mis on tähtsad, kuid kahjuks on neid õilsaid algatusi ka hakatud kurjasti ära kasutama. Inimene on edev olend, ta vajab oma 15 minutit kuulsust ja piisavalt on neid, kes teevad selle 15 minuti jaoks ükskõik mida, mõtlemata tagajärgedele. Nagu ka Woody ise kirjutab:
Tõstatan teema ainuüksi seetõttu, et lugematul hulgal näitlejaid ja meelelahutusmaailma inimesi rääkis minu või mu sõpradega omavahel olles, kui kohutav näib neile too selgelt ebaõiglane ning jäik käitumine, mis mulle avalikkuse ees osaks saab, ning kinnitas, et on minu poolel - aga kui neilt küsin, miks nad siis sel teemal avalikult sõna ei võtnud, tunnistasid kõik, et kardavad ametialaseid tagajärgi. Mulle näis see irooniline, sest just seda põhjust nimetasid naised, kes ei rääkinud aastaid neile osaks saanud ahistamisest: nad kartsid, et karjäär saab kannatada.
Kahjuks pole Allen ainuke silmapaistev isik, kes on läbi aegade kogenud suurte rahvamasside hukkamõistu asjade eest, milles nad tegelikult süüdi pole. Võtekm kasvõi näiteks kunagise Ameerika rahva suure lemmiku Charlie Chaplin. Ja kui ma lugesin Alleni kirjeldust "punastest lippudest", mis tal Farrowi juures tähele panemata jäid, siis meenusid mulle mõned teised "heategijad". nagu juba öeldud, kuulatakse neid kes esimesena ja kõvemini karjuvad.
Mul on hea meel, et ma Alleni raamatu lugemiseks valisin ja ma usun endiselt, et ta on kinomaailma geenius, isegi kui ta ise seda ei usu ja üle õla kipub vaatama, et keda ma kiitsin. See oli hea raamat, isegi kui osa sellest on raske lugeda, siis on see ikkagi hea raamat. Aga mul on kahju, et vaatamata sellele, kui palju inimesi selle tõlkega tööd tegid, on siia siiski imelikud näpukad sisse jäänud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar