2020

Artemiz's 2021 book montage

The Book of Life
Tappev külm


Artemiz's favorite books »

neljapäev, 18. veebruar 2021

Vox

Raamat: Vox by Christina Dalcher, tõlge Hedda Maurer (2020) Postimees kirjastus, RR, A Hinne: C Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/55782063-vox      

Vaikus võib olla kurdistav.


Jean McClellan veedab oma aega peaaegu täielikus vaikuses, ta räägib sada sõna päevas. Kui ta räägiks rohkem, siis läbiks ta keha tuhat volti elektrit.


Nüüd on uus valitsus võimul, kõik on muutunud.

Aga ainult siis, kui sa oled naine. Peaaegu üle öö on pangakontod külmutatud, passid ära võetud ja seitsekümmend miljonit naist kaotavad oma töö. Veelgi hirmutav on see, et noori tüdrukuid ei õpetata enam lugema ega kirjutama.


Enda, oma tütre ja kõigi teiste vaigistatud naiste nimel, Jean nõuab tagasi oma hääle. Ja see on ainult algus...

Fiction, Dystopia


Seda raamatut on päris paljud juba lugenud ja ka kiitnud, seega tahtsin ka ise lugeda seda raamatut, mis nii mõnelegi on hirmu tekitanud.


Kas lugu ka mind hirmutas? Mitte eriti. Kui võrrelda seda aga selle raamatuga, mille fan-fiction ta minu jaoks on, siis pole see lugu sugugi nii hirmutav, kuna see lugu ei tundu nii reaalne kui “Teenijanna lugu” on. Vot nii, minu jaoks on “Vox” “Teenijanna loo”uusversioon, mis  lihtsalt toimub käesolevas sajandis, nagu ka “Teenijanna loo” televersioon. Kui ma ei eksi, siis autor on isegi “Teenijanna loo” enda lukku sisse kirjutanud, ilma nime nimetamata, kui raamat, mida peategelase sõbranna talle lugeda soovitab, on vägagi Atwody raamatu moodi. :) Ja ma pole ainuke, kes nii arvab.


Taaskord on Ameerikas võimule pääsenud vasakpoolsed valged usklikud mehed, kes tõsiselt vihkavad naiste juttu ja kelle jaoks pole naine muud kui koristaja, sünnitaja, toidukeetja ning kõik mis on lubatud meestele pole lubatud naistele ja kui patustaja tabatakse, siis neid alandatakse avalikus televisioonis, naised lähevad sunnitööle ja mehed hukatakse. Kui naisel pole meest, kellega koos elada - abikaasa, isa, vend, onu, poeg - võib ta vabalt lõpetada lõbumajas, mis on mõeldud meestele, kes on kõrgetel ametikohtadel.


Nagu ma juba ütlesin, “Teenijanna loo” uusversioon. Dahleri lugu pole sama tugev, kuna tema düstoopiline maailm ei ole sama reaalne kui Atwoody maailm. Kogu see naiste vaigistamine ja kogu Ameerika väärtussüsteemi muutmine toimub vaid paari kuuga, koheselt on olemas käevõrud, millega naisi vaigistada, laagrid kuhu üksikud naised ja geid saata ja kui nad siis asuvad looma seerumit, millega naisi igaveseks vaikima sundida, see toimus liiga mugavalt, liiga kiiresti, samamoodi ka vastupanu, see kõik toimus liiga lühikese aja jooksul, liiga lihtsalt. Ameerika on lihtsalt liiga suur riik, kus on liiga palju erinevaid eluvaateid, et uskuda võimalust, et kogu riik paari kuu jooksul ümber pööratakse. Tõsi see on fantaasia ja düstoopia, kuid ka fantaasia raamat võiks usutavalt mõjuda, teate küll mida ma mõtlen.


Teistelt kuulsin ma ka, et neid häiris raamatus olnud armastuslugu, kuid minu jaoks on see lihtsalt osa tüüpilisest düstoopiast, sest need düstoopiad, mida ma hiljuti lugenud olen on palju erootilisemad, seega see mind ei häirinud.


Kui see oleks minu esimene düstoopia, siis mõjuks see kindlasti hoopis teisiti, kuid praegu lugesin ma seda lihtsalt kui lahjemat versiooni klassikast. See ei tähenda sugugi, et raamat oleks halb olnud, kaugel sellest, lihtsalt minul on liialt palju raamatuid millega antud raamatut võrrelda. Ning teema on endiselt väga aktuaalne, kuna kogu maailmas, mitte ainult Ameerikas antakse naistele uusi võimalusi ühe käega ja võetakse juba olemasolevaid õigusi teise käega.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar