2020

Artemiz's 2021 book montage

The Book of Life
Tappev külm


Artemiz's favorite books »

reede, 19. veebruar 2021

Normaalsed inimesed

Raamat: Normal People by Sally Rooney, tõlge Reti Maria Vahtrik (2020) Varrak, RR, A Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/56678198-normaalsed-inimesed      

Marianne on noor, jõukas ja intelligentne autsaider. Connell on poiss, kes vaatamata oma pere vaesusele ja halvale mainele kõigile meeldib. Kooliõest ja -vennast saavad ootamatult sõbrad, hiljem armastajad, ent kui väikelinnaelu asendub Dublini tudengimeluga, paistab minevik seljataha jäävat. Mis juhtub, kui pöörasest kiindumusest kujuneb võimu, ühiskondliku klassi ja enesepettuse lahingutander?

Drama


Kui telesari “Normaalsed inimesed” olid aasta tagasi ekraanile jõudnud, siis rääkisid sellest kõik. Seega vaatasin seda ka mina - esialgu oli plaan vaadata vaid üks osa sel õhtul ja lõpuks oli kell viis hommikul ja kõik oli vaadatud. See oli imelik lugu ja seda oli vahel raske vaadata, kuid samas oli see nagu rogiõnnetus, mida näha ei tahaks, aga pead ka kõrvale keerata ei saa.


Kui ma raamatuga alustasin, siis olin ma valmis selleks, et raamat on alati teistsugune kui film/telesari, kuid see raamat on pea sõna sõnalt ekraanile toodud.


See lugu, kahe noore inimese lugu, on omamoodi valus ja masendav. Loo peategelasteks on Connell ja Marianne, kaks väga erinevat noort. Connell on keskkoolis kõigi lemmik, sportlane, kuid vaesest kodust. Marianne on erak, väga tark, heidik ja väga rikkast kodust. Esialgu seob neid see, et Connelli ema käib Marianne kodu koristamas ja loomulikult ei taha noored, et koolis keegi sellest teada saaks. Kui Connell tuleb emale pärast tööd järgi, hakkavad nad Mariannega rääkima ja nad leiavad, et neil on muudki ühist ja neist saavad “sõbrad” ja siis ka natuke enam kui vaid sõbrad, kuid see pole midagi tõsist, nad ei käi ega midagi, koolis ignoreerivad nad endiselt üksteist. Seega ei peaks ju midagi hullu olema kui Connell kutsub lõpuballile kellegi teise.


Ülikoolis satub Connell juhuslikult Marianne poiss-sõbra juurde peole. Nüüd on Mariann see, kes on populaarne ja Connell see, kellel on raskusi sõprade leidmisega ja teistega suhtlemisega. Kuid nemad kaks on ju sõbrad juba ammusest ajast ja mitte ainult sõbrad, seega pole ju ka ime kui peagi veedavad nad taas palju koos aega, kuni… 


Selline nende sõprus ongi, neil on aegu kui nad koos on, siis toimub midagi - valesti mõistmine, pikka aega lahus olek, ebakindlus - ja nad on taas lahus, kuni nad siis taas tee üksteise juurde leiavad. Lõpuks on nad ju siiski ennekõike sõbrad ja nad mõistavad üksteist paremini kui keegi teine, kuid samas see võib ka olla põhjuseks miks nad võivad end teineteise seltsis kõige ebakindlamalt tunda, sest nad saavad teineteisele kõige rohkem haiget teha. 


Nende viie aasta jooksul, kui kirjanik nende lugu jälgib, saavad teismelistest täiskasvanud, nad kompavad omaenda piire ja neid pannakse proovile mitmeid kordi ja väga erineval moel. Kuigi nad on arvanud, et nad on oma kodulinna mõjudest välja kasvanud, ei lase minevik neist täielikult kunagi lahti ja nad ei pruugi olla valmis sellega kaasnevateks tagajärgedeks.


Kuigi see lugu võib teile meeldida, või te võite seda vihata, kuid ta haarab lugeja kaasa, sest nad tahavad ju teada, millega see kõik lõppeb, kas lõpp on Hollywoodilikult õnnelik või hoopis Iirlaslikult reaalne. Isegi kui ma olin sarja näinud, ei saanud ma ju teada, kas teleinimesed jäävad raamatule truuks või mitte ja lugesin siiski raamatu truult lõpuni, olles valmis ükskõik milliseks lõpuks.


Ma ilmselt olen see imelik inimene, kellele see raske ja valus, kuid ilus lugu meeldis.  Ja nüüd tuleb lugeda ka autori esimest raamatut “Vestlused sõpradega”, sest ka selle raamatu järgi on asutud sarja tegema.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar