Haruki Murakami „Tantsi. Tantsi? Tantsi!” (1988) on jaapani kuulsaima kirjaniku nutikamaid ja julgemaid teoseid, mis kirjeldab tavainimese erakordseid seiklusi. Kolmekümnendates nimetu peategelane elab kapitalistlikus maailmas, kus iidsed väärtused surevad kiiresti, kus raha eest saab kõike ning kus edu on ainus, mille nimel tasub elada. Ta on nautinud sädeleva linna hüvesid ja ehkki ta pole oma hinge maha müünud, teab ta, et midagi tema elus on puudu. Nüüd, unenägudes, nutab salapärane naine vaikselt ja kutsuvalt – tema pärast.
Kummalisel eksirännakul seksuaalse vägivalla ja metafüüsilise hirmu maailmas saadavad teda kolmeteistkümneaastane tüdruk, kes on häirivalt kaunis ja omamoodi selgeltnägija; tema kunagine klassivend, kellest on nüüdseks saanud filmide ja teleseriaalide hurmur; neiu hotellist, kellest saab tema kaitseingel; ekstsentriline lammasmees, kes materialiseerub, et teda nõustada ja keelitada. Mida mees tegema peab? Tantsima. Tantsima meisterlikult seni, kuni muusika mängib. Ja peategelane tantsib ... kõige ootamatumatel viisidel!
Fiction, Fantasy, Mystery, Magical Realism
Tantsi,
Tantsi!
Tantsi?
Sul tuleb tantsida. Äärmuslikult oskuslikut tantsida. Et kõik oleks vaimustuses.
See mida ma teen, on emotsionaalne lumerookimine. Sensuaalne lumerookimine.
Andmed ebapiisavad. Vastus võimatu. Vajutage DELETE-klahvi.
Kas saite aru? :) Selleks, et sellest aru saada, tuleb teil raamatut lugeda ja ka siis ei saa päris kindel olla, et te ikka olete aru saanud sellest, mida loete. :) Lugu algab nagu unenägu hommikul vahetult enne ärkamist, segane, kuid samas ka arusaadav, täis hetki kui esile tuleb mõni tuttava nägu, tuttav hetk, kuid siiski segane ja ärgates on enamus ununenud.
Ja siis tõuseb või langeb lugu teisele tasandile. Peategelane asub rännakule, et leida midagi, mida ta kunagi on kogenud, kellegiga kelle ta on kaotanud ja lootes leida seda midagi mille ta on kaotanud, loodab ta leida ka selle kellegi, kelle ta on kaotanud. Kuid leides kaotatu mingis mõttes, kohtub ta kedagi/midagi ja siis näeb ta kaotatud …
Ja lugu liigub järgmisele tasandile. Peategelane teeb mõningad telefonikõned ja võtab vastu mõningad telefonikõned, teeb mõningad kiiremad ringid ja siis …
Liigub lugu taas kord uuele tasandile ja ka uude žanrisse. Põnevus tõuseb ja küsimusi kuhjub ning samas tuleb edasi tantsida, sest kui ei tantsi, siis liigesed kivistuvad. Kuid kui lugu muutub üha pinevamaks, peab ju kuidagi saama auru välja lasta.
Seega liigume taas, ja seekord liigume uude ajavööndisse, naudime päikest ja surfi ning leiame toa täis skelette. Kas nii lühike see hingetõmbehetk oligi?
Kuid nüüd, kas liigume tagasi tasandile, kus juba on oldud või ainult meenutab see tasand seda, kus kunagi olime, ning kuidas on need eelnevad sellega seotud ja kas sellel tasandil leitakse lahendused või tuleb veelgi kaugemale minna? Kas üha sügavamale/kaugemale minnes saab lugu üha selgemaks ja kergemini jälgitavaks?
See on omamoodi lugemine, kuid kui te suudate kõige sellega kaasa minna, siis võite isegi avastada, et te täitsa naudite seda meeletut sõitu üles alla vasakule paremale pimedusse valgusesse ning lõpuks te juba ootate kaassõitja vahetust, et järgmist lugu kuulda ja sellest loost uusi asju välja lugeda.
Ilmselt mitte igaühe tassike teed, kuid proovida tasub kohe kindlasti, äkki on see just selline lumi, mis on teie jaoks kokku roogitud. Leidke endale sobiv taustamuusika ja minge aga lugemisega kaasa.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar