Virgutav meditatsioon kuulsusest ja kunsti lunastavast, tervendavast jõust. Portree pettumuste ja lahutuse hävitustööst. Liigutav mõtisklus isadusest ja meheks olemisest. Lugu mis on läbi imbunud raevust, seksist, igatsusest ning meeleheitest. Kirglik armastuskiri teatrimaailmale.
Peategelaseks on noor mees, kes on piinades, olles pettunud iseendas pärast abielu purunemist, kuid kes endiselt loodab leppimisele, mis aitaks tal andestada ka iseendale, et ta komistades ja vahel ka humoorikalt edasi liikuda, püüdes oma isikliku elu riismeid kokku siduda viski ja seksiga. Teda päästab teater, täpsemalt võimalus kehastada Tulipea rolli suurepärase lavastaja juhtimisel Henri IV etenduses, kõrvuti ühe innustaivama - ja isekaima - Falstaffig. See on lugu häbist ja ilust ja lootusest ning kunsti moraalsest jõust.
Fiction, Drama
Ethan Hawki “Ere pimeduse kiir”on raamat, mida lugedes jääd tahtmatult mõtlema, kuid palju ta siia on ennast sisse kirjutanud, kui palju oma kolleege ja kui palju on puhas fantaasia. Peategelaseks on noor, kuid juba kuulus filminäitleja, kes on abielus superkuulsa rokkariga ja neil on kaks last. Pärast seda kui näitleja jäi viimaste filmivõtete ajal vahele kena noore raamatupoe omanikuga, on tema abielu karil. Teda ootab New Yorgis ees tema esimene teatrietendus Henry Neljas I ja II osa. Ta pole varem laval esinenud, seega on see tema jaoks väljakutse, sest lava pole ikka sama, mis kaamera ees olemine.
Ethan and Maya Hawk
New Yorgis elab ka ta abikaasa, seega on tal võimalus lastega kokku saada ja ta loodab ka, et saab abikaasaga rääkida ja lahutuse ära hoida, sest tema armastab ju oma naist endiselt, isegi kui ta on mõned korrad teel eksinud ja ahvatlustele järele andnud.
Seda raamatut võiks võtta kui käsiraamatut noortele näitlejatele või siis esmastele lahutajatele. Samas on see ka ood Shakespearele, tema tegelaskujudele ning näitlemisele üldse. Aga ka sügav mõtisklus sellest, kuidas aru saada, kui abielu aeg on ümber saanud ja selle asemel, et kümne küünega kinni hoida riismetest, leppida kokku parimad lahutamise tingimused ning eluga edasi minna.
“Ereda pimeduse kiirt” lugedes meenus mulle Lauren Grahami “Someday, Someday, Maybe”, just see kuidas kogenud näitleja jagab läbi humoorika kuid mõtlemapanevad ilukirjanduse oma kogemusi näitlemise ja elamise kohta. Siin on läbisegi mõtisklusi näitlemisest, purjus seksuaalseid kogemusi, isaks olemise rõõmud ja samm sammult sõna sõnalt etenduse läbimängu. Iga osa võiks võtta eraldi ja saada sealt oma mõtte, kuid kui nad kõik kokku panna, on tulemuseks mõtisklus, mis võib raskel hetkel aidata või siis tulevikuks ette valmistada.
Isegi kui mõned kohad olid minu jaoks ärritavad (kuid ma pole ka mees, seega ma ei peagi neid mõistma) siis oli ikkagi tegu andeka raamatuga ja hea lugemisega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar