John le Carré põnevusromaan „Öine administraator“ viib lugeja imepärasesse maailma, kus üksainus vale sõna võib maksta elu, mis võetakse võikal kombel.
Nõukogude Liidu lagunemise järel särama löönud globaalse haardega Ladina-Ameerika narkokartellid ja samaväärsed kuritegelikud võrgustikud Ameerikas ja Euroopas ei kõhkle, kui mängus on nende maapealne paradiis. Külma sõja lõppemine lõi enneolematud võimalused relvaäriks, mida tõttab ära kasutama ka võluvate maneeridega, kuid halastamatu Inglise härrasmees Richard Onslow Roper. Tema teele satub aga hoopis teistsuguste tõekspidamistega noor mees, endine Briti armee sõdur Jonathan Pine, kes töötab nüüd öise administraatorina ühes väärikas Zürichi hotellis.
Fiction, Thriller, Mystery, Suspense
See raamat on mul lugemist oodanud juba päris pikka aega, kuid siis tuli lugemise väljakutses teema kuhu ta suurepärastelt (kahjuks; 2020 meie seast lahkunud autor) sobis.
Olen selle raamatu põhjal tehtud sarja näinud, seega oskasin ma enam vähem oodata, mida le Carré pakub, kuid nagu ikka, pole ekraniseering päris see mis on raamatus ja ega ma seda sarja ka enam väga ei mäleta, see oli ikka ju ammu.
Kuid, mis siis selle loo kohta öelda - see on üks väga pikk mäng ja väga segane mäng. Mõne tegelase jaoks on see mäng pikem, teine jõuab raamatu jooksul mitut mängu mängida, hüpates poole mängu pealt teise ja siis taas tagasi.
Kõige pikem mäng on ilmselt peategelasel, Jonathan Pinel, kuid taas jääb lahtiseks, kas tema mäng algas Egiptuses, või Iirimaal või hoopis Buckinghami lossi trepil, kui ta poseeris ebamugavalt koos oma isa medaliga. Kuigi Jonathani eesmärk on selge ja tema oskused on selleks mänguks ideaalsed, on ta tegelikult kõige passivsem mängija, kes reageerib vastavalt teiste tegevustele ja muutub aktiivseks ainult siis kui olukord seda temalt nõuab, kuid ise ta otseselt midagi ei alusta, ta kulgeb koos vooluga mille keegi teine on liikuma lükanud.
Richard Roper on loo pahalane, kes väliselt on suurepärane ärimees, isa ja elukaaslane, kes hoiab neid kes teda ümbritsevad ja kui keegi on talle teene osutanud, siis ta tasub selle eest vastavalt, kuigi see tasu võib olla ennekõike Roperi enda huvides, on ta siiski helde, kuni tehakse seda, mis talle sobib. Tema mängib peitust kõigi otsijate silme all.
Jed on selle mängu Jokker, kelle tegusid ei saa ette aimata, kellega mängida ei taheta, kuid kelle tegemised siiski mõjutavad mängu lõpptulemust.
Ning kõige huvitavamat ja segasemat ning samas ka ohtlikumat mängu mängivad salateenistuse esindajad, kes ei mängi lihtsalt selle salajase relvaärimehega vaid mängivad ka oma väikeses konantiigis kivikuninga mängu, sättides ülesronimiseks oma jalge alla vaenlase tagalasse saadetud etturid ning vahet pole, kui ettur selle tegevust käigus upub, sest nemad on poolel teel tippu, kuni keegi suurema ambitsiooniga neid tagasi alla tõmbab ja neid endid jalgealusena kasutab.
Seda pikka ja segast mängu või neid mitut erinevat mängu, on huvitav jälgida. Kõik need erinevad inimtüübid, nende reaktsioonid uutele määratajtele, uutele muutujatele ja fortuuna (loe: autori) soovidele on kaasakiskuvad ja kui tagasi mõelda sarjale, siis on täpselt õiged näitlejad pandud neile vastavatesse rollidesse.
Suurepärane raamat pikkadeks sügis/talve õhtuteks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar