Uue markii Athelenyna võtab kapten Kingscastle juhtmise üle ja avastab asju, mis on vaja korda seada. Ta peab ka rahuldama oma tädi, leedi Willoughby Hawksmoori, kes on endale pähe võtnud, et just tema tütar saab Atleleny naiseks. Kui tädi aga avastab, et mees on palju rohkem huvitatud tema alatasustatud ja liialt kritiseeritud kaaslasest, Eleanor Burgessist, ei takista naist miski, et noori lahus hoida.
Romance, History
Teate ju küll, millised on tavalised ajaloolised armastuslood, kus keegi pärib midagi, mida ta pole oodanud või mida ta pärida ei taha, ja siis leiab ta armastuse, mis muudab ta senist elu, tavaliselt on armastatu teisest klassist või sobimatust perest, kuid noori ei takista miski ning siis juhtub midagi, mis neid lahku ajab, kuni nad lõpuks ikka kokku saavad. Ära ei tasu unustada ka taustal susisevat järgmist armastuslugu, millest autor järgmise raamatu teeb. No vot, see raamat on mingil määral täpselt selline, kuid teisalt ka üldse mitte.
Kui kapten William Hawksmoor kuuleb oma onu surmast, võtab ta selle teadmiseks, kuid ei oota selle surmaga seoses mingeid suuri elumuutusi, sest onupoeg, kes on ka William Hawksmoor, on ju esmajärjekorras pärimisõigusele. Kuid ta liiderlik ja ärahellitatud onupoeg, on paar kuud enne onu surma oma maise elu lõpetanud, nagu arvata võikski duellis armukadeda abikaasaga. Seega saab kapten William Hawksmoorist uus markii Athelney. Kuid et pärimine oleks täielik, peab ta täitma nõudmised, mille onu testamenti kirjutas enne kui ta poeg suri, nimelt peab William täielikuks pärimiseks aasta jooksul abielluma ning poeglapse isaks saama. Kuna see viimane punkt oli ilmselgelt lisatud onupoega silmas pidades, siis sellele vaatavad eestkostjad läbi sõrmede, kuid abielluma peab ta ikkagi.
Aga kust sa leiab aasta jooksul abikaasa, kes oleks sinu vääriline ja kellega sa koos kannataks olla. Londoni hooajal ta osaleda ei taha ja selleni on ka veel mitu kuud aega, sest käes on aasta lõpp ja vaikne aeg.
Kui ta läheb oma valdusi üle vaatama, selgub et ta onunaine, kes elab lesemajas koos oma noorima tütrega, on nõuks võtnud, et William peab abielluma oma onutütrega ja mingit teist juttu ei taha ta kuuldagi. Kuid Williamile jääb silma hoopis Eleanor, küll kõrgest soost kuid vaesunud harust pärit neiu, kes töötab tädi saatjadaamina. Seega teeb tädi kõik võimaliku, et neid kahte lahus hoida. Ning kui pildile ilmub veel ka kohaliku vikaari õde, kelle William ja tema uus mõisavalitseja on appi palunud väravavahi maja eluvääriliseks seadmiseks, siis peab ta andma endast parima, et kõik teised naised uuest markiist eemale hoida.
Kaasa mängib ka heitlik talveilm, mis esmalt on vesine, siis lumine ning siis taas vesine, ning kohalik jõgi ujutab Kingscastle lähedase küla ja küngast ümbritsevad majad ja maad üle, mis sunnib kohalikke lossist peavarju otsima.
See lugu, mis algab suhteliselt elutult, võtab tasapisi tuure üles ja lõpuks on lugu isegi päris humoorikalt põnev. Mis eristab seda lugu tavalistest ajaloolistest armastusromaanidest on see, et esi armastajapaar ei leia üksteist poole raamatu pealt linade vahelt (nad ei jõua sinna raamatus üleüldse), lisaks on siin esiarmastajate kõrval ka teised noored inimesed, kes samuti üksteist leiavad (nende lugude jaoks ei kirjutatagi eraldi raamatuid). Siin pole ka mingit mõttetut solvumist üksteise peale, siin on lihtsalt üks õel leskproua, kes arvab et teab paremini kuidas asjad käivad ja seega hoiab noori lahus nii tegude kui ka sõnadega.
Kui olla kannatlik ja sissejuhatavate peatükkide ametlik toon ära kannatada, siis on see tegelikult üks päris hea lugu, täitsa tore vaheldus kõigi nende teiste ajalooliste armastusromaanide sekka.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar