“Proua Cass, me loodame, et teie poeg võiks vastata paarile küsimusele seoses selle tüdrukuga, kes eile öösel kadunuks jäi …”
Erika Cassil on ideaalne perekond ja elu. Seda õhtuni kui uksele ilmuvad kaks uurijat.
Keskkoolitüdruk on läinud kaduma nende vaiksest linnakesest. Politsei kahtlustab kõige halvemat - mõrva. Ja Erika teismeline poeg Liam oli viimane inimene, kes tüdrukut elusana nägi.
Erika on alati midagi tumedat ja salapärast kahtlustanud oma muidu nii täiusliku poja välise pinna all. Ta tahab uskuda, et poiss on süütu, kuid mida rohkem tõendeid ilmub, seda enam ei saa ta tõele enam selga keerata - Liam on millegi kohutavaga hakkama saanud.
Nüüd peab ta endalt küsima: kui kaugele on ta valmis minema poja kaitsmiseks?
Crime, Mystery, Thriller
Kui teile meeldib raamat või telesarja “Jacobi kaitsmine” siis on see raamat teile.
See on peredraama, kus on ka kriminaalne element. Casside perekond on täpselt selline perekond nagu oodata võiks, ideaalne - isal on edukas äri, ema on koduperenaine, esimene laps, poeg, on iga lapsevanema unistus ja noorem, tütar, on lapsevanema õudusunenägu. Seda siis väliselt.
Kuid sisemiselt. Isa on edukas, kuid see tähendab, et ta on palju kodust ära ja see tähendab, et enamus lastega seonduvat on langenud ema õlgadele, kes on kunagi olnud edukas ajakirjanik, kuid laste kõrvalt saab ta kirjutada vaid lühikesi lugusid kohalikku kobrulehte. Nende poeg on viisakas, vaikne, edukas koolis, kuid ta visati lasteaiast välja ja tal puuduvad need tavalised emotsioonid, mida seostatakse normaalse inimesega. Tütar on nagu varateismeline ikka - vanemad ei tea midagi ja eksisteerivad vaid selleks, et neiu elu põrguks teha.
Erika on oma poja suhtes väga ettevaatlik, eriti peale seda mis lasteaias juhtus, mida psühholoog talle rääkis ja mida ta ise on kõrval näinud. Seetõttu on ta püüdnud juba eos lämmatada kõik võimalikud probleemid. Kuid seekord tal see vist ei õnnestunud - ja Liami klassiõde jäi kadunuks.
Kas ta vanem laps on tõesti psühhopaat, kellest on kasvamas midagi palju hullemat? Kas ema peaks oma last kaitsma ka siis kui ta ise tema süütusesse ei usu? Kas kurjus tuleb inimesega sünnist saati kaasa või õpitakse kurjust? Kui hästi suudavad psühhopaadid mängida normaalse inimese rolli? Kas emotsioonide puudumine tähendab automaatselt kalduvust vägivallale?
Taas kord suudab autor hoida lugejal kõvasti käest kinni, tirides teda vales suunas, juhtida tema tähelepanu täiesti valedele asjadele, ning lõpuks tõmbab ta kogu loole korraliku vurri sisse ja lugeja väljub sellest kõigest küll tasakaalu otsides kuid rahulolevalt, sest ta on kogenud midagi suurepärast.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar