„Düüni messias” jätkab Paul Atreidese ehk Muad’Dibi lugu. Möödunud on kaksteist aastat „Düünis” kirjeldatud sündmustest. Tal on universumi imperaatorina rohkem võimu kui ühelgi teisel maailma ajaloos. Ühelt poolt on ta jumala staatuses fremenite seas, teisalt on tal võimu haarates tekkinud pikk nimekiri vaenlastest.
Vaenlaste salasepitsuste tõttu on ohus kõik Atreidesed, kuid kõige enam kardab Paul oma armsama Chani ja nende veel sündimata pärija pärast.
Fiction, Drama
Me kõik oleme ühel või teisel hetkel tahtnud, et me teaksime, mis meid tulevikus ootab, et siis oskaksime selleks valmis olla. Kuid enamasti me ju loodame, et see mis meid ees ootab on positiivne ja kui ka peaks olema negatiivne, siis see et me teame, mis meid ees ootab, annab meile võimaluse, et saame tulevikku muuta, teha midagi teistmoodi, et lõpptulemus oleks teine. Aga mis siis, kui millegi teisiti tegemine tähendaks seda, et meil ja meie lähedastel on ees loodetavasti õnnelik tulevik, kuid kõik muu meie ümber läheb põrgusse?
See on see mõte, mis minuga sellest raamatust kaasa tuli. Kõik need poliitilised mängud, üksteisele koti pähe tõmbamine (vähemalt on vastastel selline mõte) on osa Pauli nägemusest. Nagu autor isegi ütleb võib ettenägemine tunduda õnnistusena neile, kellel seda pole ja piin neile, kellel see on.
Pauli nimel on universumis palju korda saadetud ja kui teda võrreldakse meie oma ajaloo “imperaatoritega” siis need on Pauliga võrreldes lapsed, kes kisuvad kärbestelt tiibu. Paul pole kunagi tahtnud seda võimu, mis talle on antud, pole kunagi tahtnud seda jumaluse staatust mis talle on omistatud ja nüüd sellele kõigele tulemas lõpp. Küsimus on ainult selles, kas Pauli lähedased käivad täpselt seda rada mööda, mida ta juba näinud on, või astub keegi vale sammu ja nullib Pauli ülima ohverduse, et universum võiks edasi rahus liikuda.
See on omamoodi lugu. Ta pole sugugi selline, nagu oli esimene osa. See osa on palju filosoofilisem ja vaatab palju sügavamalt Pauli ja Alia eludesse. See ei olnud raamat, mida ei saaks enne käest panna, kui viimane leht on keeratud, pigem oli see raamat, mille vahele sai teisi põnevamaid raamatuid loetud, kuid samas täiesti pooleli ka lugemist jätta ei saa. Põnev, kuid mitte jäägitult kaasahaarav.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar