Viiulihääl

 Raamat: La voce del violino by Andrea Camilleri, tõlge Eda Ahi (2022) ER, RR, A  Hinne: B Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/61042796-viiulih-l

Seekordne juhtum saab alguse, kui  inspektor Salvo Montalbano avastab julmalt kägistatud noore naise alasti surnukeha. Kahtlusaluste seas on naise eakas abikaasa - kuulus arst, uje austaja (kes on nüüd ka ise kadunud) ja naise armuke - antiigiärimees Bolognast, ning ka ohvri sõbranna Anna, kelle võludele on Montalbanol raske vastu panna. Kuid juhtumi lahenduse võti on hoopis salapärase, erakliku violinisti käes.

Criminal Mystery

“Viiulihääl” on teine Montalbano sarja raamat, mis on eesti keeles ilmunud. Kui esimest osa lugedes võiski Montalbano olla ärritav, kuna ta valetab vastavalt vajadusele ja eelistab head toitu juhtumi uurimisele, kuid kõige selle juures on ta siiski vägagi otsekohene ja aus ja andekas juhtumi lahenduseni jõudmisel. Ja kui juba oled Montalbano lugusid lugema hakanud, saab ta omaseks ja armsaks, sest Camillieri on ikkagi väga andeka tegelase välja mõelnud ja tema uuritavad juhtumid on väga põnevad.

Ma tahaks nii palju sellest raamatust rääkida, kuid siis poleks teistel ju üldse huvitav lugeda. See lugu on vägagi kaasakiskuv ja põnev - minu lühim Tallinn-Tartu-Tallinn sõit :), raamat imes mind nii endasse, et imestasin kui Tartu piirile jõudsime ja tagasi sõites oleksin peaaegu Lennujaama peatuse maha maganud :). Aga natuke siis sisust ikkagi.

Seekordne juhtum satub täiesti juhuslikult Montalbano huviorbiiti. Üks kiirustamisest tingitud avarii, üks auto, mis seisab liiga kaua maantee ääres ilma, et omanikud jäetud numbrile helistaks. See kõik tundub inspektor Montalbanole liiga imelik ja seega läheb ta öösel asja uurima. Loomulikult ei looda ta leida laipa ja veelgi enam ei taha ta, et teda uurimisest välja puksitakse, kuna ohver pole kohalik ja seega lendab asja uurima lendsalk pealinnast, kuid just nii lähebki.

Juhtum pole lihtne, sest siin on palju väikseid liikuvaid osakesi, millest lendsalk üle kihutab ja neile sobiliku, ning kõige “kergema” tulemuseni jõuab. Aga Montalbano ei lase end lihtsalt kõrvale lükata, ta jätkab uurimist omaette ja ta lihtsalt ei lase end lendsalgast segada, pigem segab ta ise neid igal võimalikul viisil, isegi kui ta peab selleks abi vastu võtma neilt, kellele ta mingil juhul tänuvõlglaseks ei taha jääda.

Lisaks sellele põnevale ja segasele juhtumile on siin ka loomulikult suurepärane itaalia köök ning jätkub ka Montalbano väike “peredraama” esimesest raamatust, ning igas vanuses kaunid naised segavad tal juhtumile pühendumist.

Kiire, põnev, huumorit täis ja mõnus lugemine. Montalbano hakkab mulle üha enam meeldima nii inspektorina kui ka inimesena. Ta pole vigadeta, kuid see just teebki temast inimese ja see mis minu jaoks võib tunduda veider, on ilmselt Itaalia kultuuriruumis täiesti normaalne.