Ühe täiesti tavalise pere isa otsustab, et senine elu peab muutuma. Selleks tuleb leida endale hobi: poks, peotants või hoopis iluvõimlemine? Või hakata kunsti koguma? Kas reisida Aafrikasse, Ameerikasse või Indiasse? Vallutada köök ja sukelduda retseptide maailma? Kas hakata kirjutama luuletusi, jutte või näidendeid? Mis oleks, kui muudaks oma korteri hotelliks? Või prooviks pigem režissööri ametit? Aga kuidas oleks õppimisega mõnes kuulsas ülikoolis?
Isa isepäisus tekitab tõelise hobide maratoni ja paneb proovile pere liikmete kannatuse.
Fantasy, Children
“Mona isepäine isa” on suurepärane lasteraamat! Ma täiesti kujutan ette, kuidas lapsed naeru kihistavad, kui isa ideed ja teostused lähevad iga korraga üha hullumeelsemaks ja fantastilisemaks. Kui ta hakkab oma “hobisi” teostama, siis ei tee ta seda nii nagu teised täiskasvanud, vaid kõik läheb ekstreemsustesse.
Kui ta kogub kunsti, siis ikka originaale maailmakuulsaid maale ja tema käes hakkavad maalid elama, võttes üle nende kõigi elud, sest nad peavad hoolitsema pildielanike eest.
Kui nad on sunnitud reisimima oma korteri piires, siis ei vaata nad vaid pilte kaugetest maadest, vaid isa ehitab ja korraldab need kauged maad neile korterisse, natuke ka naabrite korterisse.
Kui ta võtab ette köögikunsti praktiseerimise, siis mitte tuntud retseptidega, vaid ta hakkab uusi (võibolla mitte väga söödavaid) roogasid leiutama.
Ning kui isa võtab nõuks sportlaseks hakata, siis ei hakka mitte vaid tema olümpiaks treenima, vaid ikka kogu pere, ka pere kass.
Ning see on alles algus!
Iga osa on täis suurepärast fantaasiat, mis on nii üle võlli keeratud, et Mona isa võiks olla kiikingu maailmameister, kui ta oleks ka selle oma hobiks võtnud :), ning lugude juurde kuuluvad ka suurepärased pildid.
Kuid täiskasvanuna loen ma seda kõike ja mõtlen, mis küll Mona isa vaevab. On see mania grandioso või hoopis maniakaalne skisofreenia. Rikutud mõtlemisega ikka need täiskasvanud :)!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar