Bored of the Rings

Raamat: Bored of the Rings (Cardboard Box of the Rings #3) by The Harvard Lampoon, Henry N. Beard, Douglas C. Kenny (2019)

Hinne: E

Lühikokkuvõte:  https://www.goodreads.com/book/show/315705.Bored_of_the_Rings

Vahel lapsik ja räme, kuid alati andekas ja väga väga naljakas. See raamat on rõõmustanud paljusid lugejaid, kuid ka vihastanud paljusid Tolkieni fänne. Raamat ilus esmakordselt aastal 1969 ja selle viiekümnendaks aastapäevaks on sellest tehtud uustrükk.

Selles“ Sõrmuste isanda“ paroodia on täis kirjanike kaasaegse popkultuuri ja fantaasiakirjanduse vihjeid. Mitte ükski tegelane ei jää uuendamata – ei sünge Goddamn (Gollum) ega ka saamatu Arrowroot (Aragorn), Godgulf (Gandalf) on koba ning Frito (Frodo) ja Dildo (Bilbo) on pelglikud ja pahatahtlikud sooelanikud. Nad põgenevad Nozdrulide eest, satuvad Tim Benzendrine ohvriteks, neid piinavad Sorhedi käsilased, kuid vennaskond liigub läbi Kesk-maa nagu ei keegi muu. Lühike, terav ja vägagi asjakohane. Isegi Tolkeinil oleks raske seda raamatut lugedes tõsiseks jääda.

Parody, Humor, Fantasy

Kui te olete sellist raamatu tutvustust, siis ju lihtsalt peab raamatut ennast ka lugema. Eriti kui te teate „Sõrmuste isanda“ originaali ja olete näinud ka kõiki filme – nii pikki kui ka superpikki versioone. Lubatakse ju vägagi andekat ja popkultuurist tilkuvat nalja. Kuid kahjuks minu jaoks see vaid lubaduseks jäigi, sest mina suutsin küll terve raamatu läbi lugeda, ilma et väikseimgi naerupoiss nägu oleks külastanud.

Et siis … nagu sissejuhatusest saab lugeda, võtsin Harvardi tudengid ühel õhtul rahamurede üle arutledes napsu ja mõtlesid kadedusega, kuidas herr Tolkein oma lugudega raha kokku ajab, ning neil tuli mõte, et ka sellest natuke osa saada. Järgnes mitu kuud kirjutamist, naermist, joomist, võib-olla ka benzendriini või muude ainete kasutamist ja koos see õhuke raamatuke oligi. Kuna nende õnneks oli ka teisi samasuguses kondisuunis tudengeid, kes raamatut õiges valguses nägid, oli nende paroodial edu.

Mingil määral järgib nende lugu originaal, kuid tegelased on enamasti vastandid Tolkieni tegelastele ja enamasti on tegelased labased ja pilves ning tuntud kangelased tõmbavad lahingusse tormamise asemel end kerra ning kujutavad ette, et nad on soojas turvalises pesas. Selle asemel et olla ühtehoidev vennaskond, vihkasid nad kõik üksteist ja lihtsalt ime läbi jõudsin nad kõik elusalt lõpu. Haldjakeel koosneb kaubamärkidest, kuulsatest nimedest ning teiste tundud raamatute tegelastest ning seiklustest. Liiklusvahendiks on sead ja lambad, pahariteks on narkarid ning puusuurused juurviljad aitavad peategelastel edu saavutada, kuni neist suppi keedetakse.

Seda „kuulsat ja hirmnaljakat“ paroodiat lugedes meenus mulle tahtmatult Šveik – raamat mida lugedes mu vend oli naerust kõveras ja ta teadis peast enamusest sellest raamatust, kuid mina lugesin ja ei leidnud sellest mitte midagi naljakat ega ka pähe õpitavat. Teine asi mis mulle selle raamatuga meenus on kõik need Hollywoodi tehtud paroodiad kassahittidest – täpselt samamoodi on kõik kolmekordselt üle võlli keeratud ja igal võimalikul juhul on enamus nalju allapoole vööd suunatud.

Mis siis muud öelda, kui et igaühe jaoks on tema oma raamat ja mitte kõik ei naera samade asjade üle ning see raamat ei olnud üldsegi minu raamat.

A History of Courtship: 800 Years of Seduction

Raamat:  A History of Courtship: 800 Years of Seduction by Tania O’Donnell (2017) 
Hinne: E 
Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/28695760-a-history-of-courtship 
Tania o’Donnell viib lugejad reisile keskaegsest kurameerimisest, läbi taastamisaegse seksuaalse lubatuse ning Victoria aegse kombluse. Vali endale ’kohtingu nõu’ kuidas kurameerida, kirjutada armastuskirju, võtta vastu kingitusi, teha ettepanekuid, ning kehastada kudrutavaid luiki. See raamat läheneb ajalooliselt kaaslase leidmise probleemidele, tuues lugejateni klassikalisi romantilisi vigu ning nii mõnegi ebatavalise loo. 14 sajandil püüdsid mehed neiudele muljet avaldada oma ebatavaliste jalanõudega, püüdes oma kinga ninasid võimalikult pikaks venitada – sest suurus pidavat tähtis olema!
Kurameerimise ajalugu on meelelahutuslik ning silmaringi avardav lugemine võrgutamisest läbi sajandite. 
Study 

Et siis, raamatu sisukokkuvõte lubab ju päris huvitavat lugemist. Kuid tegelikus …

Kahjuks ei leia sellest raamatukesest väga palju infot kunagiste kurameerimise või võrgutamise kommete kohta. Küll aga on siin natuke juttu riietest, postkaartidest, kirjaoskusest, kiriku mõjust kurameerimisele ja abieludele, kirikuisade õhutusest, et lihtrahva naisi lausa peab vägistama, et nad ikka oma kohta teaksid, kuidas pärast abielu alles hakati oma abikaasat tundma õppima, kuidas lihtrahvas proovis ikka kaupa juba enne pulmi ja tihtipeale olid pruudid altari ette jõudes rasedad, või kuidas oli aeg, kus kiriku laulatust ei peetud millekski, piisas vaid sellest kui kaks otsustasid koos elada ja olidki abielus, ning kuidas kurtisaanid olid täiesti tavaline osa abielumehe igapäevast ja kuidas mehed jagasid süüfilist oma abikaasalegi. 

See ei olnud väga huvitav raamat, sest kuigi võib-olla peatüki alguses oli jutt sellest millest pealkiri lubab, siis peagi läks jutt kuhugi mujale, nii mõnigi peatükk koosnes hoopis pikast ja mitte midagi ütlevast luuletusest ning teksti illustreerivad pildid ei sobinud aegajalt tegelikult väga hästi antud konteksti. Jättis pooliku ja pealiskaudse mulje.

Kui aga on tahtmist saada meelelahutusliku ja kasuliku kurameerimise õpetust, siis tasub pigem lugeda Sarah Wendelli Everything I Know About Love I Learned from Romance Novels.

Ultimate Sins

Raamat: Ultimate Sins (The Callahans #4) by Lora Leigh (2014)

Hinne:F

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/16160762-ultimate-sins

Endine sõjaväelane Crowe Callahanil on vaid üks kinnisidee: Amelia Sorenson. Amelia on ainus kes on kunagi suutnud Crowe paksu naha alla pugeda. Kuid Amelia on ka Crowe perekonnavaenlase tütar, mehe tütar, kes on alati püüdnud hävitada Callahani peret, et vaid oma enda kohutavat eesmärki täita. Kui Amelia astub aga Crowe poolele ning ka Crowe voodisse, sai ka temast tema isa vaenlane. Kui Wayne Sorenson põgeneb oma kinnipidamiskohast, teavad nii Amelia kui ka Crowe, et ei lähe palju aega kui Wayne taas välja ilmub ning oma kättemaksu täide viib. Nüüd peab Crowe Amelia täielikult enda omaks tunnistama, et Wayne peidupaigast välja meelitada, ning asjad lõplikult ära lõpetada. Kuid kas Crowe suudab kaitsta naist, ilma kelleta ta elada ei suuda, kõige ohtlikuma vaenlase eest, keda ta kunagi kohanud on? Ning kui ta ei suuda, kas ta kaotab ka enda elu?

Erotica, Criminal Mystery

See lugu oli erootika vähese kriminaalse põnevikuga. Juba esimese 5% jooksul on lugejal teada peategelaste ihuliikmete suurus, värv ning niiskuse tase, kuidas nad kokku sobivad ning mida nad üksteisega teha oskavad. Samuti on selleks hetkeks juba teada, kes on pahar. Seega kui see kõik on juba teada ja on ka teada, et tegu on armastuslooga, millel on õnnelik lõpp, miks peaks siis üldse enam edasi lugema? Noh … ausalt, ma ei tea. Mina lugesin edasi, kuna ma sain selle ARCi NetGalleyst ning kuna ma pean kirjutama ausa tagasiside siis ma ei saa seda teha ju pärast esimese 5% lugemist, kuid miks teised lugemist peaks jätkama? Ma ei tea.

Aga lugu on siis selline. Pärast seda seksi täis sissejuhatust, ei pea te ka esimese peatükis pettuma, sest ka see jätkub taas seksiga, ning teile antakse ka natuke infot selle kriminaalse põneviku kohta. Nagu ma juba ennem välja tõin on selles raamatus rohkelt seksi (pange tähele, et nad ei armatse kunagi, alati on tegu räige panuga) ja kõike muud on minimaalselt. Näiteks algas üks peatükk sellega, et Amelia ütleb „Meil on vaja rääkida!“, millele Crowe vastab „Ütle mulle, et sa pole praegu märg ja valmis minu jaoks?“, ning isegi kui Ameilia ütleb taas kord „Meil on vaja rääkida!“ teeb Crowe kõik võimaliku et jutust poleks lõhnagi, kuid nende ajud töötavad pidevalt täisvõimsusel muretsedes, mis saab siis kui kumbki neist peaks teada saama teise poole saladused. Lisaks sellele pidevale fuckfestile, mis on enamasti Crowe poolt alustatud, kas Amelia seda siis tahab või mitte (ausalt tihtipeale jääb sellest pigem mulje kui kohtingu vägistamisest kui armunud paari nahistamisest) ei lasta lugejatel kordagi unustada, et Amelia ja Crowe alustasid oma seksuaalset suhet seitse aastat tagasi, et Crowe lahkus seitse aastat tagasi, et Amelia on olnud oma „isa“ ohver viimased seitse aastat, ja kas ma juba mainisin, et Crowe murdis Amelia südame seitse aastat tagasi, ning Ameila on oma suurimat saladust varjanud juba seitse aastat. Seega, kuna see lugu alguse sai? Vihjeks võin öelda, et see number on kuue ja kaheksa vahel :).

Nagu iga teinegi punavereline naislugeja, meeldivad mullegi armastuse/erootika romaanid, milles on kriminaalset müsteeriumi, tugevad mehed ning kuumad seksi stseenid ning saladused, mis panevad küüsi närima. Kuid kui see kriminaalne müsteerium on kogu selle fuckfesti juures vaid väike ääremärkus, kusjuures Amelia ei olnud alati panust huvitatud ja Crowe surus talle seda alati peale, siis lõpuks on juba igav lugeda üha korduvaid suhuvõtte, imemisi, riista lõpuni lükkamisi, magusaid tihedaid …ühesõnaga, tea saate aru isegi. Kõik see kokku hakkas lõpuks meenutama juba mingi odava pornofilmi käsikirja.

See oli üks mu halvimaid kogemusi erootilise kriminaalse põnevikuga. Kindel on see, et selle autori teistest raamatutest hoian ma kaugele eemale.

Full Throttle

Raamat: Full Throttle (Black Knight Inc. #7) by Julie Ann Walker (2014)

Hinne: E

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/18837484-full-throttle

Abby Thompson ei ole kunagi tahtnud saada Ameerika Ühendriikide Presidendi tütreks. See seisus sai tema osaks, kuna ta oli sellesse peresse sündinud. Ta ise valiks vaikse elu, mis oleks täis uuringuid ja ta jätaks poliitika ning rahvusvahelised afäärid oma isale. Kuid kahjuks on sellel maailma mõjuvõimsamal mehel ka vaenlasi. Kui relvastatud isikute grupp võtab ta pantvangi kodust kaugel olles, nõudes vastutasuks Ameerikas vangis olevate terroristide vabastamist, kardab Abby et tema isa tõekspidamine, et „terroristidega ei kaubelda“ tähendab seda, et ta ei näe kodu enam kunagi. Kuid õnneks on tal siiski põhjust õrnaks lootuseks. Lootuse nimi on Carlos Soto. Ning kuigi Abby lõpetas aastaid tagasi Carlosega väga ootamatult suhtlemise, teab ta nüüd, et Carlos on ainus kes teda päästa suudab …

Carlos „Steady“ Soto on piisavalt osa võtnud ohtlikest missioonides olles osa salajasest riiklikust kaitse üksusest Black Knights Inc. Kuid mitte miski poleks teda ette võinud valmistada selleks emotsionaalseks uperkuudiks mis teda ees ootab, kui talle antakse ülesandeks päästa ainus naine keda ta kunagi üldse armastanud on – kes murdis ka ta südame. Ta vastasteks on aeg ja grupp väljaõppe saanud terroriste. Lisaks sellele muutuvad ka Abby ja Steady vahelised tunded üha kuumemateks ning ähvardavad peagi plahvatada. Sel ajal kui armutud vaenlased neid jälitavad, peavad nad taas õppima üksteist usaldama. Isegi kui nad tulevad sellest elusalt välja, kas Abby keerab taas Carlosele selja?

Criminal mystery, Romance, Erotica

Ma pole lugenud selle sarja eelnevaid lugusid, seega ma ei tea, kas nad on kõik samamoodi üles ehitatud, kuid see lugu oli küll iseenesest üks tüüpiline „rikka“ tüdruku päästmine tema ihukaitsja poolt ning siis seks kõige ohtlikumal/absurdsema hetkel ja armastusavaldused. Samuti on siin ka tüüpiline juuste-särki-kandva-märtri/mul-on-saladus-mis-paneks-sind-mind-vihkama-kui-sa-seda-vaid-teaks tüüpi tüdruk ja Tarzani tüüpi endine arst/endine sõjaväelane tüüpi ihukaitsja. Mis tavaliselt on sellised lood päästnud on olnud ilus romans ja kuumad seksi stseenid, kuid selles raamatus polnud isegi seda, seks ja romantika olid rohkem nagu augu täiteks kogu selle lõputu „Ta hakkab mind vihkama, kui ta teada saab.“ soigumise vahele ning nagu alati see suur „Saladus“ oli selline asi mis ühe intelligentse inimese jaoks oleks olnud lihtsalt oma vea tunnistamine ning mõistmine, et tema pole kogu ebameeldivuse ainupõhjustaja, kuid selle loo kangelanna lausa nautis enesepiitsutamist asja eest, mis tegelikult polnud tema süü.

See polnud kohe üldse hea lugemine.