Deverillide viimane saladus

Raamat: The Last Secret of the Deverills (Deverill Chronicles #3) by Santa Montefiore, tõlge Tiina Viil (2017, 2019) Varrak, RR, A

Hinne: C

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/45153952-deverillide-viimane-saladus

On aasta 1939 ja rahuaeg on pärast suurt sõda täies õies. Kuid Deverillide perekonna jaoks on palju muutunud ja perekonna uuemal põlvkonnal on aeg oma tiibu sirutada.

Martha Wallace on tulnud Ameerikast Iirimaale, Dublinisse et leida oma bioloogiline ema. Kuid selle asemel kaotab ta hoopis oma südame ütlemata sarmikale JP Deverillile. Kui ta saab teada, et tema ema peaks olema pärit samast kohast, kust JP-gi, arvab ta et selles on mängus saatuse käsi.

Birdie Doyle, nüüd krahvinna di Marcantonio ja Derevillide lossi perenaine, on otsustanud teha oma kunagisest töökohast oma kodu. Kuid tema peenutseval abikaasal Cesarel on muud planid. Ja kui mehe silm hakkab oma abikaasalt teistele naistele libisema, hakkavad nende tuttavad mõtlema, kas Cesare on ikka see kes ta väidab end olevat.

Kitty Deverill on leppinud oma eluga koos abikaasa Roberti ja nende kahe lapsega. Kuid kui Jack O’Leary, tema elu armastus, tuleb Ballinakellysse tagasi ja on oma südame kellegile teisele andnud …

History, Romance, Ireland

Nii, see libronovella saigi siis nüüd oma lõpu. Lapsed kasvasid suureks, said ise lapsed, kes kasvasid ka suureks, ühe sõja õudused jõudsid vaevalt ununeda kui algas teine ja järgmine põlvkond pidi sõtta minema, need kes ussitasid juba esimese raamatus ussitasid edasi ka selles. Kui teine raamat kaotas esimese raamatus olnud suurepärase libronovella hoogsa stiili, siis kolmandas on see absurdne saatuse vingerpuss taas täise hoos.

Nagu juba tutvustusteski on öeldud, siis kohtuvad Martha ja JP ning armuvad. Bridie vaatab kaugelt oma poega kasvamas ja laseb oma teisel pojal, Leopoldol kasvad ärahellitatud ning julmaks lapseks. Kui Martha on maha käinud pika ringi Iirimaal ja Inglismaal, oma ema otsingul, jõuab ta tagasi ikkagi sinna kuhu ta oleks kohe alguses võinud koos JPga minna, Kitty juurde, kuid seda vaid selleks, et sealt teisitpidi kohe taas suure südamevaluga lahkuda.

Sõda teeb taas oma korrektuurid perekonna sidemetesse, eemaldades mõningad liikmed ning sundides teistel kiiresti täiskasvanuks saama. On ka neid, kes nautisid seda, et Iirimaa oli neutraalne ja ei pidanud sõtta minema, kuid neil hakkas tegevusetuses igav, kuna sõda seadis nende lõbustustele piirid. Kuid sõja lõpp ei toonud perele siiski veel rahu, sest armastus ei küsi ja armastus ei väsi ning kui välja tuleb keelatud armastus, siis ei saa haiget ainult need, kes üle piiri astusid, vaid ka need, kes nendega seotud on.

Aga see poleks ju libronovella, kui lõpuks ühe tegelase surivoodil nad kõik taas kokku ei saaks, üksteisele ei andestaks ja ellujääjad õnnelikku tulevikku ei naudiks.

Selline hea perekonnasaaga, kus lugejad näevad juba „saladusi“ kaugelt ning neoonvärvides ning osalised ise on märkide suhtes pimedad kuni viimase hetkeni. Täitsa loetav triloogia.

Bored of the Rings

Raamat: Bored of the Rings (Cardboard Box of the Rings #3) by The Harvard Lampoon, Henry N. Beard, Douglas C. Kenny (2019)

Hinne: E

Lühikokkuvõte:  https://www.goodreads.com/book/show/315705.Bored_of_the_Rings

Vahel lapsik ja räme, kuid alati andekas ja väga väga naljakas. See raamat on rõõmustanud paljusid lugejaid, kuid ka vihastanud paljusid Tolkieni fänne. Raamat ilus esmakordselt aastal 1969 ja selle viiekümnendaks aastapäevaks on sellest tehtud uustrükk.

Selles“ Sõrmuste isanda“ paroodia on täis kirjanike kaasaegse popkultuuri ja fantaasiakirjanduse vihjeid. Mitte ükski tegelane ei jää uuendamata – ei sünge Goddamn (Gollum) ega ka saamatu Arrowroot (Aragorn), Godgulf (Gandalf) on koba ning Frito (Frodo) ja Dildo (Bilbo) on pelglikud ja pahatahtlikud sooelanikud. Nad põgenevad Nozdrulide eest, satuvad Tim Benzendrine ohvriteks, neid piinavad Sorhedi käsilased, kuid vennaskond liigub läbi Kesk-maa nagu ei keegi muu. Lühike, terav ja vägagi asjakohane. Isegi Tolkeinil oleks raske seda raamatut lugedes tõsiseks jääda.

Parody, Humor, Fantasy

Kui te olete sellist raamatu tutvustust, siis ju lihtsalt peab raamatut ennast ka lugema. Eriti kui te teate „Sõrmuste isanda“ originaali ja olete näinud ka kõiki filme – nii pikki kui ka superpikki versioone. Lubatakse ju vägagi andekat ja popkultuurist tilkuvat nalja. Kuid kahjuks minu jaoks see vaid lubaduseks jäigi, sest mina suutsin küll terve raamatu läbi lugeda, ilma et väikseimgi naerupoiss nägu oleks külastanud.

Et siis … nagu sissejuhatusest saab lugeda, võtsin Harvardi tudengid ühel õhtul rahamurede üle arutledes napsu ja mõtlesid kadedusega, kuidas herr Tolkein oma lugudega raha kokku ajab, ning neil tuli mõte, et ka sellest natuke osa saada. Järgnes mitu kuud kirjutamist, naermist, joomist, võib-olla ka benzendriini või muude ainete kasutamist ja koos see õhuke raamatuke oligi. Kuna nende õnneks oli ka teisi samasuguses kondisuunis tudengeid, kes raamatut õiges valguses nägid, oli nende paroodial edu.

Mingil määral järgib nende lugu originaal, kuid tegelased on enamasti vastandid Tolkieni tegelastele ja enamasti on tegelased labased ja pilves ning tuntud kangelased tõmbavad lahingusse tormamise asemel end kerra ning kujutavad ette, et nad on soojas turvalises pesas. Selle asemel et olla ühtehoidev vennaskond, vihkasid nad kõik üksteist ja lihtsalt ime läbi jõudsin nad kõik elusalt lõpu. Haldjakeel koosneb kaubamärkidest, kuulsatest nimedest ning teiste tundud raamatute tegelastest ning seiklustest. Liiklusvahendiks on sead ja lambad, pahariteks on narkarid ning puusuurused juurviljad aitavad peategelastel edu saavutada, kuni neist suppi keedetakse.

Seda „kuulsat ja hirmnaljakat“ paroodiat lugedes meenus mulle tahtmatult Šveik – raamat mida lugedes mu vend oli naerust kõveras ja ta teadis peast enamusest sellest raamatust, kuid mina lugesin ja ei leidnud sellest mitte midagi naljakat ega ka pähe õpitavat. Teine asi mis mulle selle raamatuga meenus on kõik need Hollywoodi tehtud paroodiad kassahittidest – täpselt samamoodi on kõik kolmekordselt üle võlli keeratud ja igal võimalikul juhul on enamus nalju allapoole vööd suunatud.

Mis siis muud öelda, kui et igaühe jaoks on tema oma raamat ja mitte kõik ei naera samade asjade üle ning see raamat ei olnud üldsegi minu raamat.

Nukuvabrik

Raamat: The Doll Factory by Elizabeth Macneal, tõlge Marge Paal (2019) Pegasus, RR, A

Hinne: D

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/45303356-nukuvabrik

London. 1850. Hyde parki kerkib Suur näitus, ning keset ehituse pealtvaatajaid kohtuvad kaks inimest. Lootustandva kunstniku, Irise jaoks on see lihtsalt üks juhuslik kohtumine – unustatud hetk hiljem – kuid Silas, keda võlub kõik imelik ja ilus, on see kohtumine uue alguse märgiks.

Kui Irist palutakse olla prerafaeliitide vennaskonda kuuluva kunstniku Louis Frosti modell, nõustub ta tingimusel, et mees õpetab ka teda maalima. Ühtäkki avaneb maailm Iirise ees ning nüüd täidab tema maailma kunst ja armastus.

Kuid Silase mõtteid täidab vaid üks asi sellest ajast peale, kui ta Irist kohtas, ning tema kinnisidee muutub üha tumedamaks …

History, Mystery, Drama

Esiteks tahan ma tänada kirjastust Pegasus, et nad tõmbasid loosirattast välja just minu nime. Selle raamatu ilmumist on saatnud päris korralik eelreklaam. Kuigi on tegu debüütromaaniga, on seda ette juba kiidetud päris paljudes kanalites ja Pegasus tõmbas raamatu ilmumisele ka päris head tähelepanu sellega, et nad kutsusid lugejaid valima, kumb kaanekujundus neile rohkem meeldib. Kuid minu nimi oli Lugemise väljakutses toimunud loosimise sõelumiskübaras. Seega tänan Pegasust veel kord!

Aga nüüd ka raamatust. Minu jaoks oli see segu paar aastat tagasi loetud raamatust Ophelia’s Muse ja Parfüüm: ühe mõrva lugu. Ophelia’s Muse oli samuti prerafaeliitide vennaskonnast – täpsemalt Dante Rossettist ja Lizzie Siddalist, ning Parfüüm oli ekstsentriku kinnisideest. Ja siis lisage juurde kõik need Hollywoodi politseisarjad, kus lahendatakse sarimõrvarite juhtumeid. Kui te vaatate Victoria telesarja, siis tema lugu on ka just sinna jõudnud, kus Albert ehitab oma Kristallpaleed, seega on ka sellest natuke selles raamatus. Et siis, minu jaoks oli see üks suur segu teistest lugudest, noh tegelikult, kui olete lugenud sõnaraamatut, siis kõik muu on juba plagiaat :).

Olen taas raamatust kõrvale kaldunud, aga põhjus on ilmselt selles, et see polnud kohe üldse mitte minu raamat. Kahjuks. Ma nii tahtsin, et see raamat mulle meeldiks, kuid kahjuks ei suutnud ta mind köita. Kuigi on tõsi, et mulle üldiselt meeldivad sellised lood, kus ma taban pahari üsna varakult ja ülejäänud raamatu naudin loo arengut, kuid selles loos puudus see miski, mis oleks põnevust pakkunud. Pigem oli lugu liialt etteaimatav, liialt ideaalne, liialt … mingimääral nagu prerafaeliitide maalidki – ilusad ja tõepärased, kuid liialt ilusad, idealistlikud ja punapäid ülistavad. Olles lugenud Lizzie lugu ja näinud Effie Gray filmi, ootasin ma sellest loost midagi enamat, kuid seda õige tunne ei tekkinudki.

Iris ja tema kaksikõde Rose on nagu tüüpilised kaksikud, kes ei saa teineteiseta, kuid samas peab üks neist ikka olema see kuri kaksik. Loomulikult peab Irisel olema „üllatav“ sidekick Albie, kes aitab Irist ning on seotud ka Silasega. Silas peab loomulikult olema psühhopaat, kes esialgu väliselt võib paista väärika veidruste ärimehena, kuid sisemiselt on tegu äärmiselt haige inimesega. Ning Irise kangelane ja päästja, kunstnik Louis peab ju olema nagu üks kunstnik ikka, libekeelne, abielus ja igati toetav ning kuud ja tähti kokku lubav, kuid lõpuks ikkagi armastav. Nende lugu liigub liialt sujuvalt, liialt ilusalt – saate aru küll, mida ma mõtlen, kõik jookseb nagu rööbastel, Iris on oma kunstnikuunistustega edukas, Rose on oma kadedusega õel, Albie on kahetsev abistaja, Silase hullus üha süveneb ja Louis on üllatavalt kombekas kaitsja. Loo algusest saati valmistatakse lugejaid ette kõige õudsemaks ja kui see lõpuks kätte jõuab, siis …

Nagu ma juba ütlesin, ma nii väga tahtsin, et see raamat oleks mulle meeldinud, kuid kahjuks ei olnud see minu raamat.