2026

Artemiz's 2026 book montage

A Court of Frost and Starlight
The Women
The Ending Writes Itself
For Whom the Belle Tolls
Ebamugav tõde
The Astral Library
Eligible
Oskar ja mina. Kõik meie asjad
Remarkably Bright Creatures
The Sirens
Me algame lõpust
The Paradise Problem
The Cinnamon Spice Inn
Tõeline kurjus
Nearly a Bride
Quicksilver
Prima Facie
A ​Court of Silver Flames
The Lighthouse Keeper's Wife
My Friends


Artemiz's favorite books »

teisipäev, 28. jaanuar 2020

Üks väike valge tuvi


Raamat: Üks väike valge tuvi by Lille Roosmets (2019) Tänapäev, RR, A
Hinne: D
Asjad, mis teiste jaoks olid loomulikud, on Kerttily jaoks tohutud eneseületused: kehalise tunni eel riiete vahetamine, koolis vetsu kasutamine... Ja rääkimine. Kerttily varjab end vaikuse taha. Kuid ema mõistatuslik hukkumine sunnib tüdruku tegutsema. Üksi. Sest ta ei tea, keda usaldada või kes valetab ja varjab. Abi on aga lähemal, kui ta loota oskaks, ja inimesi, kellele tänulik olla, rohkem, kui ta arvanud oli.
YA, Criminal, Mystery

Ma täiesti mõistan, miks see lugu noorte seas populaarne on – see on ju tulevase Kättemaksukontori töötaja arenemise lugu. Selline natuke imelik kriminaalne põnevik, kus põhikooli lõpetaja, kes töötab juba kohvikus ja kellel on selektiivne rääkimishäire, lahendab nagu muuseas ära ka nende linnakese suurima kriminaalse müsteeriumi, olles ise suurema osa ajast mudane ja märg metsas jooksmisest ja kuulates enamuse aja kas pinginaabri tänitamist, naabritädi klatši, kohalike tsiklivendade nilbusi või oma enda pidevalt kõikjal tonti nägevat aju.

Selline lihtne noortekas, mida oleks võinud paremini toimetada, siis ei võtaks samas lauses peategelane jalast saapaid, et tosse radikaale kuivama panna ja ei oleks tekstis näha kohti, kus autor on oma esialgset mõtet muutnud. Võib-olla on see taotluslik, et peategelane paneb Grooti Tähesõdade saagasse, kuid äkki ei olnud ka, kuid pärast neid teisi apsakaid, tekib kahtlus, kas ka mitte see ei jäänud toimetajal lihtsalt parandamata.

See lugu pole paha, lihtsalt mitte minu raamat, nagu pole ka Kättemaksukontor minu seriaal.

Peaaegu täielik halvimate õudusunenägude nimekiri


Raamat: A Semi-Definitive List of Worst Nightmares by Krystal Sutherland, tõlk Johanna Taiger (2019) RR, A
Hinne: C
Sellest ajast saati, kui Esther Solari vanaisa kohtus Surmaga, on kogu nende pere neetud kannatama oma elus ühte suurt himu – hirmu, mis viib neid kõiki lõpuks hauda. Võtke näiteks Estheri isa: ta on agorafoob, kes pole keldrist kuus aastat välja tulnud. Või siis Estheri kaksikvend Eugene, kes ei karda pimeduses mitte ainult neist asju, mis kolistavad. Ning tema ema, Rosemary, kes kardab paaniliselt halba õnne.

Kuid mis puutub Estherisse, siis tal on õnnestunud needusest eemale hoida … seni. Tal pole veel ühte suurt hirmu, sest ta hoidub eemale praktiliselt kõigest. Liftidest, kitsastest kohtadest, rahvamassidest – kõigest mis võiks mingi foobia tekitada, on keelatud ja ta paneb piinliku täpsusega kirja kõik hirmud oma peaaegu halvimate õudusunenägude nimekirja.
 
Esther arvab et tal on kõik kontrolli all, kuni ta kohtab taas oma kunagist põhikooli klassikaaslast – ja esimest armastust – Jonah Smallwoodi. See kohtamine jätab ta üksinda pussipeatusesse, ilma telefonita, rahata, Fruit Roll-Upita, mida ta hilisemaks hoidis ning tema nimekirjata – rääkimata eneseväärikusest. Kuid see vargus on ka nende vahelise ootamatu sõpruse alguseks, mis saadab nad mõlemad eneseavastus retkele, kui nad püüavad Estheri pere piinavat needust murda. Üheskoos seisavad nad silmitsi oma suurimate hirmudega, üks halvav hirm korraga, leides lõpuks hirmu, millega nad ei arvestanud: armastus.
YA, Fantasy, Action

See peaaegu täielik halvimate õudusunenägude nimekiri oli ühest küljest täiesti tüüpiline noorte täiskasvanute raamat, kus ühel või teisel põhjusel on peategelastel mingi nimekiri, milles olevaid asju nad siis üheskoos teevad, kas siis automatkale minnes või oma kodulinnas. Tavaliselt lõppevad need raamatud kas ühe või teise surmaga või siis mingi erilise arusaamise hetkega. Seekord ei ole lõpus nende surm, on lihtsalt Surm ja ka arusaamise hetk (kuid mulle meeldis Charely Davidsoni vikatimehe lugu rohkem ;))

Aga jah, peategelane on Esther, kes igaks juhuks kardab kõike ja riietub iga päev mõneks uueks ajaloo/fimi tegelaseks, et ainult mitte olla tema ise ja kui ta kasvõi natuke ebamugavust millegi juures tunneb, paneb ta selle asja kindlasti oma hirmude nimekirja ja siis väldib seda asja nagu tuld, mida ta ka kardab. Ja kõige selle taga on vanaisa räägitud lugu sellest, kuidas ta kohtus vikatimehe õpipoisiga, kellest sai hiljem Surm.

Kui ta aga kohtub taskuvarga Jonahiga, hakkab ta oma hirmudele vastu, sest äkki siis kohtub ka tema Surmaga ja päästab oma pere needusest enne kui hilja.

Ühesõnaga see ongi lugu hirmudest ülesaamisest – kui midagi kardad, siis just seda teegi või katsu, või vaata, või maitse … selle raamatu järgi saab igast hirmust üle, kui sa vaid korra seda kardetud asja teha proovid. Jah, teoreetiliselt võib see asi ju isegi tõsi olla, aga see ei pruugi kõigi puhul mõjuda. Minule piisas ainult sellest, et lugeda sellest, kuidas Esther tegi läbi hirmu, mis ka minu jaoks ületamatu on, et mul hingamine raskeks muutuks ja paanika oma külmi sõrmi mu krae vahele suruks – kui mina oleks Estheri asemel selle julgustüki ette võtnud, siis ühtepidi oleks ma suutnud oma hirmu ületada, aga ärge lootkegi, et oleksin nõus sama teed mööda tagasi minema!!!

Ühtpidi on see jabur lugu ja nii väga tüüpiline lugu ja natuke ulme lugu ja natuke armastuse lugu (tüüpiliselt on koos tedretähnilise nahaga punapea tüdruk ja pikk tumedanahaline poiss), kuid samas on ta ka natuke komöödia ja natuke õudne ja natuke inspiratsiooni lugu.

Täitsa loetav!

kolmapäev, 22. jaanuar 2020

Kriiksujad


Raamat: Kriiksujad by Tom Fletcher, illustratsioonid Shane Devries, tõlk Virge Õuemaa (2019) Sinisukk, RR, A
Hinne: C
Lõbus, hirmutav, õpetlik ja südamlik lugu sellest, mis juhtub siis, kui ühel päeval kaovad linnast kõik täiskasvanud ja lapsed peavad kõigega ise hakkama saama. Eks igaüks meist on aeg-ajalt mõelnud, et täiskasvanud on lihtsalt tujurikkujad: keelavad, õpetavad, käsivad … Tore oleks, kui saaks ise otsustada, teha seda, mida hing igatseb, süüa ainult komme ja rämpstoitu. Mis aga saab siis, kui nii juhtubki?

Whiffingtoni linn elu muutub täielikul – mustus ja hais, lapsikuks muutunud täiskasvanud, keda lapsed nüüd ohtudega riskides peavad päästma.
Kas popid poisid ja tüdrukud on ka hädaolukorras popid või päästavad maailma „nohikud“?
Children

Kujutage endale ette ühte täiesti tüüpilist lastelugu/filmi/multikat, kus peategelaseks on üks hakkaja jõnglane, kes päästab maailma või siis vähemalt tema maailma kellegi, millegi kurja käest. Näiteks nagu Kastitrollid või Coco või Majakoletis. Kui teile need lood meelde tulevad, siis te põhimõtteliselt teate ka seda lugu. Peategelane on asjalik ja ettevõtlik ja ta pole sama lapsik kui teised raamatu tegelased (kui kriiksujad välja jätta) ja seesama tüdruk peab kõik päästma, ning kui kõik on päästetud, peab ka päästma need kelle käest kõik on päästetud.

See lugu meenutas mulle ka ühte mu lapsepõlve multikat, kus ka ühel päeval lapsevanemad käitusid kui lapsed, kuid ma ei suuda kuidagi meenutada, mis selle multika nimi oli.

Humoorikas ja õpetlik tohuvapohu lugu.