Sweet & Believe

Raamat: Sweet & Believe (True Believers #2, #3) by Erin McCarthy (2013-2014)

Hinne: C--

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/series/108131-true-believers

Sweet

Jessica Sweet arvas, et kui ta läheb ära ülikooli, saab ta lõpuks ometi vabaks oma vanemate pidevast arvustusest ning nõudmistest et ta oleks eeskujulik vooruseklubi liige nende kiriku üritustel, kuid kui see lahkumine talle üldse midagi andis, siis arusaamise et ta ei saa minna tagasi koju ning jätkata seda silmakirjaliku mängu. Ta on väsinud pidevalt vanemate nõudmistega peituse mängu mängimisest, ning seega otsustab ta suveks kooli jääda ning leiab selleks ajaks ootamatu elamispaiga: Riley Manni maja.

Sarkastiline, ennast täis ja ülbe Riley on tätoveeritud ja musklites seksi kehastus, kes on oma vapustava keha saanud igapäevaselt katuseid ladudes. Ta pole Jessica jaoks ka sel juhul õige mees, kui ta otsiks suhet, mida ta kohe kindlasti ei otsi. Kuid Jessica teab, et Riley peidab oma ülbe irve taha kohustust hoolitseda oma nooremate vendade eest, ning seega aitab ta Rileyl nende üsnagi päevinäinud maja sotsiaaltöötaja külastuseks korda seada. Selle ühise ettevõtmise käigus armuvad noored üksteisesse ning Jessica on sunnitud leidma vastused oma sügavamatele küsimustele.

Jessical pole kunagi varem olnud probleeme meeste ees end alasti võtmisega, kuid kui ta peab näitama Rileyle mida ta tegelikult tunne, siis tema kartus, et Riley võib ta hüljata võib rikkuda parima asja tema elus, ning lahutada ta parimast mehest, kellega ta kohtunud on.

Believe

Robin on olnud üks tõsine pidutseja … kuni ta satub juues mälukasse ning ärkab oma parima sõbra poisssõbra kõrval voodis. Ta peab endale tunnistama, et ta on SEE tüdruk, ning ta tunneb enda vastu tõelist tülgastust. Ta ei suuda isegi oma sõpradele rääkida, miks ta äkki kaineks on otsutanud hakata, ning miks ta kõigiga suhtlemist väldib, kuni ta kohtub Phoenixiga – vaikse tätoveeritud ning igas mõttes hea ning samas nii halva poisiga.

Phoenix on kaks päeva vanglast väljas olnud, kui ta kohtub Robinga oma tädipoegade majas ning ta teab väga hästi, et ta ei peaks tüdrukuga rääkimisest isegi mõtlema mitte, kuid teda tõmbab tüdruku vaikse olemuse, kena naeratuse ning kunstniku talendi poole. Robin ei hooli sellest, et Phoenix on vanglas olnud, või ka sellest, et poisil on taskus vaid viiekas, ning Robin toetab ka tema soovi hakata tätoveeringu kunstnikuks.

Kuid Phoenix teab, et Robinil on saladus, ning ta pole nii naiivne, et ta usuks, et tema karistus ta edasist elu mingi hetk segama ei hakkaks. Kuid kumbki neist pole valmis selleks tulemuseks, kui nende minevik saab kokku nende olevikuga.

YA, Romance, Erotica, Drama

Tegemist on siis True Believers sarja teise ja kolmanda raamatuga. Mida ma siis kirjutasin sarja esimese raamatu, TRUE,  kohta - Ühesõnaga iseenesest polnud ju lugu väga paha, kuid need kaks peategelast – näide tavalisest ameerika kodust, kus mees on joodik despoot ja naine kõrgharidusega tuhvlialune – on põhjuseks miks ma ilmselt ei võta sarja järgmisi osi ette, kuna edasi tulevad lood Tyleri vennast ja nende onupojast, kellest üks on joodik ja teine endine vang ning tüdrukuteks on Rory toakaaslased ja sõbranna – ma usun, et ma leian palju paremaid raamatuid nende asemele lugemiseks. 

Miks ma siis ikkagi võtsin need kaks raamatut ette, kui ma juba esimese raamatu lõppedes arvasin, et tegemist pole just minule meelepärase sarjaga? NetGalley pakkus kolmandat raamatut lugeda ja mingi hetke tuju ajel otsustasin siiski katsetada. Aga vahepeale tuli ju ka teine ära lugeda, et oleks ikka terviklik pilt.

 

Ja seega lugesin ja mõtlesin – oh jumal anna kannatust ja ema ulata automaat.

Nagu ka sarja esimene raamat, kus noored leiavad lohutust pudelist ja rahustust suitsust, on ka selles raamatus alkohol ja sigarid osa elust. Ma tõesti ei mõista miks sellised raamatud noorte seas nii populaarsed on. Aga see selleks. Kui esimene ja teine rääkisid põhimõtteliselt kui tore on pidevalt purjus olla, vahel koolis/tööl/vanematel külas käia; kuidas korralikud tüdrukud peavad kümne küünega kinni hoidma oma pahapoistest/looseritest/kaklejatest poistest, ning on valmis pigem oma perele selga keerama, kui et olukorda rahulikult vaadata, siis kolmas raamat teeb 180 kraadise pöörde.

Kolmandas raamatus on siis juttu uuskarsklasest ning vihaprobleemidega endisest vangist. Jääb mulje nagu oleks kirjanikule piisavalt südamele koputatud, et ei ole ikka vaja alkoholi nii positiivses valguses näidata ja seega otsustas ta siis kirjutada loo noortest, kes on puhtad.

Nagu ka esimeses raamatus, nii ka teises ja kolmandas, ei taha edaspidised kallimad üksteist esialgu nähagi mitte, leitakse et teine pool on kas liiga upsakas/plikalik/rikas või siis liiga macho/ülbe/probleemne. Kuid siis visatakse mõlemad paarid olukorda, kus neil tuleb koos veeta rohkem kui viis minutit ning kümnendal minutil on nad mõlemad juba armunud ning edasi läheb lugu üksteist tundma õppides, üksteise kohta mitte meeldivaid asju teada saades, solvudes, uksi paugutades ning siis taas üksteisele truudust vandudes.

Teise raamatu lõpu muudab imalalt roosaromantiliseks Riley abieluettepanek Jessicale ning kolmanda raamatu lõpu rikub ära Phoenixi ema taas väljailmumine ning see kuidas muidu alati helistanud ja rahapomminud ema, tuleb järsku oma pojale rääkima, kuidas ta tegelikult ikka armastas Phoenixi isa, ja kui ta isa vaid oleks talle uue võimaluse andnud, poleks ta kurvastusest uuesti jooma hakanud ning kõik oleks hoopis teistmoodi nende elus läinud, seega ruttab Phoenix uuesti Robini juurde ning paar kuud hiljem seilavad nad õnnelikult New Orleansi oma unistusi täide viima.

Mõlemad raamatud olid etteaimatavad ja liiga klišeelikud – korralik tüdruk kohtub pahapoisiga ning on valmis oma pere hülgama, et elada edaspidi koos vaid oma armastatuga ning toetades oma uut pere, isegi kui tal tuleb selleks oma enda unistused unustada. Ja loomulikult kui juuakse ja mälukasse satutakse (korra) siis on juba kindel, et tegemist on paadunud joodikuga, ning tuleb minna AA koosolekutele ning teraapiasse, kuid kui juuakse pidevalt igapäevaselt, ning ei satuta mälukasse, siis on kõik ok.

Igatahes üks on selge – neljandat selle sarja raamatut ma ei loe!!!