Raamat: Why
Lords Lose Their Hearts (Wicked Widows #3) by Manda Collins (2014)
Hinne: E
Tõde
võib ta hävitada.
Perdita, krahv
Ormondi lesk, teab ohtliku saladust – tõde selle kohta kuidas tema
jõhker abikaasa suri. Kuid salapärane kättemaksja teab seda
ilmselt ka, ning senised anonüümsed ähvarduskirjad muutuvad
avalikeks rünnakuteks, ning Perditat saab päästa vaid üks inimene
– tema abikaasa endine sekretär, Lord Archer Lisle. Mees kes on
olnud iga Perdita südamevalu tunnistajaks. Archer on mees kelle
armastusest saab Perdita vaid unistada ...
Kas
tema armastus on nende päästjaks?
Krahv Pembertoni
noorim poeg viiest, Lord Archer Lisle on harjunud sellega, et ta peab
ootama oma aega. Aastaid on ta kõrvalt vaadanud kuidas Perdita
kannatas oma abikaasa käe läbi, kuid nüüd kui Perditat ähvardab
keegi tundmatu – keegi, kes ei peatu millegi ees, et sundida
Perditat maksma tema abikaasa surma eest. Kuid muidu nii heasüdamlik
Archer võib muutuda ohtlikuks kui teda ähvardatakse – ning ka
tema on valmis milleks iganes, et vaid hoida oma armastatut kindlalt
oma käte vahel ...
Romance,
History,
Tegu on siis
Riukalike Leskede kolmanda ja sarja viimase raamatuga. Ma küsisin
seda raamatut NetGalleist kuna ma olin lugenud eelnevaid raamatuid ja
ka Manda Collinsi teist sarja Inetud Pardipojad ja vastutasuks tuleb
mul kirjutada aus arvustus. Seega pean ma ausalt ütlema, et see on
üks väga halb ning lugeja intelligentsi solvav raamat.
Ka selles raamatus
saab lugeja jälgida ühe kolmest krahvi kõrvaldamiset osa võtnud
naise saatust. Ka siin tundub, et see pahalane/kättemaksja jälgib
oma sihtmärki kas Twitteri kaudu või siis naha alla pandud kiibi
abil.
Lisaks sellele, et
raamat on täis apse ajalises mõttes, on siin ka apse muus sisus.
Võib-olla, kui ma poleks kahte viimast raamatut lugenud praktiliselt
üksteise järel poleks ma neid vigu märganud, kuid praegu leidsin
ma ühe absurdsuse teise järel – krahv Ormond on vahepeal surnud
natuke üle aasta, vahepeal on viie päeva pärast saabumas ta teine
surma aastapäev. Isabella on alles teada saanud oma rasedussest,
siis on tal juba korralik kõht, siis mõtleb Perdita kuidas Isabella
alles paar kuud tagasi kohtus oma abikaasaga, kuidas Georgie kuu
hiljem abiellus oma abikaasaga ja siis alles selgus et Isabella on
rase ja nüüd pole nad peale pulmi üksteist näinud paar nädalat
ja juba on Isabellal kõht millele võiks tassi toetada? Archer on
aastaid töötanud Perdita endise abikaasa juures Archeri isa
soovitusel, kuid kohtumisel küsib Archeri ema, kuidas poeg Perditaga
tuttavaks sai?!?! Iga naine kes on nende kolme naise käe/rääkimise
ulatuses on olnud minevikus abielus vägivaldse mehega ja ainukesed
kaheksa korralikku meest, kes ei sunni end naistele peale, ei peksa
neid ega pea neid endi omandiks on meie kangelannade mehed –
Trevor, Con, Archer, Archeri isa ning tema neli venda (ah jaa,
Inetute Pardipoegade abikaasad loomulikult ka).
Raamatu lõpus
avaldatakse saladus mida lugedes tekkis mul tahtmine küsida, et kas
krahvi surm polnud mitte enesetapp, kus ta neelas teadmatult mürki,
siis lasi endale kuuli rindu, ning kukkus siis noa otsa, millega ta
relva puhastas, ning nii mitu korda järjest ... üks absurdsus ning
vasturääkivus ajas teist taga.
Lugu polnud ju
iseenesest paha ... kuid teostus oli VÄGA halb!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar