Hinne: B
Kõik usuvad, et Robert De Niro on üks parimatest, kui isegi mitte
parim, näitleja üleüldse. Tema osatäitmised, eriti tema karjääri esimese 20
aasta jooksul, olid käsiteldamatud. Ristiisa, Taxi Driver, Mean Streets, The
Deer Hunter, Raging Bull – kõik nad võlusid kinokülastajaid – tema talent oli
midagi sellist, mida kohtab kas väga harva või üldse mitte. Kuid De Nirost
endast on väga vähe teada, ta on väga eraklik inimene, kelle avalikud
esinemised on olnud tihtipeale kas kokutavad või siis imelikud. Tema avalikke
esinemisi oli lausa valus vaadata, kui võrrelda neid tema kinolina tegelastega.
Selles elegantses ning kaasahaaravas biograafias kirjeldab Shawn Levy neid
erinevaid De Niro külgi – tema tegelaskujusid ja seda meest, püüdes mõista
kuidas ta arenes näitlejaks, kes kasutab rolle, et peita oma tegelikku elu,
ning kes küüd keeldub rollidest mis nõuaks sama sügavat tööd kui varem, ning
eelistab rolle kus tal pole tal oma talenti pea üldse vaja kasutada.
Alustades De Niro lapsepõlvest kunstnike lapsena (keda tihti kutsuti
Bobby Milk (Piim) kuna ta jume oli väga valge) jõuame tema abieludeni ning
eluni isana, restorani omanikuna ning heategijana ning loomulikult ta
hiljutiste ekraani külastusteni. Levi on kirjutanud biograafia nagu novelli,
kus peategelase sisemine võitlus viib ta näitlejameisterlikkuse tippudeni.
Lisaks De Nirole on raamatus juttu ka paljusest teistest tähtsatest
tegelaskujudest, kes on mõjutanud tema karjääri ja elu, nagu näiteks Martin
Scorcese, Francis Ford Coppola, Meryl Streep, John Cazale ning paljud teised
Biography
Kes siis ei tahaks lugeda Robert De Niro koha?
Kas te näiteks teadsite, et Robert De Niro isa nimi on samuti Robert De
Niro ja ta on maalikunstnik/luuletaja?
Et ta vanim poeg on kinnisvaramogul?
Et ta on mänginud filmis koos Gerard Depardieuga (1900/Novecento)?
Et ta on ühe filmi jaoks oma keha treeninud nii, et tal oli vaid 3%
keharasvu ning teise filmi jaoks võttis ta nii palju juurde, et tal tekkisid
tõsised probleemid liikumise ja hingamisega (Raging Bull ja Cape Fear)?
Et tema on Tribeca Filmifestivali taga ja ka TriBeCa Productions üks
juhtidest?
Et kuulus restoran Nobu on tema oma ja välja kasvanud tema soovist tuua New Yorki
hea sushi restoran?
Et tal on hotelle nii New Yorgis kui ka Las Vegases ja plaanitakse neid
ehitada ka mujale maailmas?
Et sellel ajal kui meie nägime filmi Once Upon a Time in America pea
täismõõdus (3 tundi) näidati ameeriklastele lühiversiooni (pea kaks tundi)?
Need ja paljud muud huvitavad ja võib-olla mitte nii huvitavad faktid
on siin raamatus kõik koos. Kuna De Niro ise on väga kidakeelne ajakirjandusega
ning ei ole ka huvitatud oma eluloo kirjapanekust, on selle raamatu kirjutamisel
ära kasutatud materjalid mille De Niro on annetanud Texase ülikoolile,
ajakirjandust ning interviusid teda tundnud inimestega.
See oli huvitav raamat, eriti neile kes teavad seda näitlejat, Robert
De Nirot, teavad tema filme, kuid ei tea millist vaeva ta algaastatel nägi, et portreteerida
oma kas väljamõeldud või päriselu tegelasi võimalikult reaalselt ja usutavalt.
Huvitav on lugeda kuidas tema kaasaegsed on teda mõjutanud ja tema neid. Tihtipeale
on De Niro tutvustuse sisse lükitud ka lühitutvustusi teiste temaga tihedalt
seotud näitlejate/direktorite kohta ja see kõik on väga huvitav.
Mida kaugemale lugu jõuab, seda vähemaks jääb juttu filmidest ja jutt
läheb rohkem De Niro muudele filmimaailmaga, kinnisvaraäriga, restoranidega ja
hotellidega seotud asjadele. Loomulikult on palju juttu ka De Niro peredest ja
lastest. Vahepeal läheb jutt isegi selliste teemade peale mida ma tegelikult
kellegi eluloost lugeda ei tahaks – tema vastu esitatud kohtukutsed, tema vastu
sooritatud kuritööd, peaaegu piinlikult isiklik info, mille kohta ma
üksikasjalikku kirjeldust lugeda ei tahaks. Seda oleks võinud ka möödaminnes
mainida ja rohkem aega pühendada viimaste aastate võib-olla mitte nii väga
eduka filmikarjääri peale.
Mis mind veel raamatu viimase kahes peatükis häirima hakkas, oli see et
kogu jutt käis minevikus – ta tegi ja ta oli – kuid De Niro on veel olemas ja
ta endiselt teeb, seega oleks minu arust olnud mõistlikum, kui vähemalt viimase
peatüki lõpus oleks kasutatud oleviku vormi.
Ma pean tunnistama, et kuigi ma tean väga hästi kes on Robert De Niro (minu esimene film De Niroga oli Kolm korda Ameerikas, samuti tuntud kui ka Ükskord Ameerikas, lihtsalt kuna film oli kolm tundi pikk, siis sai talle uus nimi hellitavalt pandud), ei ole ma siiski näinud neid filme, mis ta filmimaailma säravamate tähtede hulka tõstsid, seega olen ma eesmärgiks võtnud nad kõik ära vaadata. Minu arvamusi nende filmide kohta saate lugeda siit.
Üldkokkuvõttes oli tegu väga huvitava raamatuga, kui te olete teadlik
Robert De Nirost, kui te olete huvitatud filmimaailmast ja kes tahab temast
rohkem teada saada – mitte tema kohta käivaid kuulujutte vaid tema seotusest
filmimaailmaga. Ma lihtsalt soovin, et raamat poleks olnud läbinisti kirjutatud
kui järelehüüe.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar