The Midnight Witch

Raamat: The Midnight Witch by Paula Brackston (2014)

Hinne: C

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/17910080-the-midnight-witch

„Surnud on harva vaiksed. Kõik mida nad vajavad selleks, et neid kuuldaks, on keegi kes on valmis neid kuulama. Ma olen kogu oma elu surnuid kuulanud.“

Lilith on kuuenda Randori hertsogi tütar. Ta on üks Londoni ilusamaid noori neiusid ning ta on kihlatud linna kõige ihaldusväärseima poissmehega. Samas on ta ka nõid.

Kui tema isa sureb, läheb tiitel edasi ta äbarikule vennale, Freddile. Kuid Lilith, keda on õpetatud nekromantia kunstis, on see kes pärib isa koha Lazaruse sekti peanõiana. Ning Lilith on see kes peab silmitsi seisma Vahimeeste ähvardustega. Vahimehed on tugev võlurite kogum, kes on nõuks võtnud Lazaruse sektilt röövida Eliksiir, ning kasutada seda iseenda huvides. Lilith teab mis on Lazaruse põhimõte: saladus ja vaikus. Kui kasvõi ühte neist murda võib ohtu sattuda nii sekt kui ka kõik see mida ta siiani kalliks on pidanud. Ta on kogu oma elu seda põhimõtet väga tõsiselt võtnud, isegi nõustunud abielluma oma kaasnõia, võluva vikont Louis Harcourtiga.

See kõik aga muutub, kui ta kohtub Bramiga, andeka kunstnikuga, kes pole ei nõid ega ka kuulu ta samasse klassi kui Lilith. Koos Bramiga ei pea ta hoidma saladusi ega ka olema vaikne. Vaatamata Lilithi lojaalsusele nende sekti suhtes ning tema kohustusele tema pere ees, ei suuda Lilith enam oma elu nõiana saladuses hoida selle mehe ees, keda ta armastab.

Kuid talle rääkides riskib Lilith kõigega.

Paranormal, Romance, History

See oli üks imelik raamat, mis võib osutuda täielikuks pähkliks sarilugejale, kes tavaliselt petab iseennast väikse valega – veel üks peatükk ja siis jään magama. Siin raamatus nimelt pole peatükke, kogu lugu on üks vahepeatusteta lugu, isegi kui ta on kirjutatud kolme isiku vaatevinklist (Lilith räägib mina vormis ja Bram ning Stricklend on kolmandas isikus) ja jutustaja vahetub tihtipeale keset lõiku (või siis oli see vaid mulle saadetud ARCi probleem).

Igatahes, kui suudab ära harjuda selle imeliku kirjutamisstiiliga, siis leiab lugeja end kistuna üsnagi huvitavasse ja keerulisse armastusloosse, mis on läbipõimunud nõidade ja võlurite ning maagiaga. Lugu kestab üle viie aasta, alates natuke enne I maailmasõja algust ning lõppeb paar aastat peale sõja lõppu.

See kuidas kaks armastavat inimest kokku saavad, kuidas nad üksteist tundma õpivad, kuidas saatus ja aeg neid taas üksteisest lahti kisub, kuidas nad taas tee üksteise juurde leiavad, see kõik on väga huvitav. Maailm muutub nende ümber ja ka nemad muutuvad koos sellega, kuid üks mis jääb muutumatuks on nende armastus. Selle lihtsa ja ilusa armastuse teeb keeruliseks Lilithi saladus ja Brami seisus, Lilithi pere ning sekti vaenlased, kuid lõpuks on tähtis siiski vaid nende kahe usk üksteisesse.

Loo pahar on tõsiselt julm ja kuritahtlik tegelane, kes on valmis tegema igasuguseid kohutavaid asju ning olema alati surmkindel, et tema tegevus on õigustatud ning ainuõige. Kahjuks on tal ka pimesi järgijaid, kes aitavad tal tema kohutavaid plaane ellu viia.

Raamatu lõpp meenutas mulle väga Rachel Caine Revivalist sarja, lihtsalt siin polnud abis usinad nanoosaksesed vaid tegemist oli puhta maagia ning paari tilga verega.

Lõppkokkuvõttes polnud lugu üldsegi mitte paha. Jah paar asja olid natuke mööda, kuid kunagi ei saagi ükski lugu ideaalne olla, ning lõpuks oli ikkagi tegu ilusa looga armastusest, maagiast ning kunstist.