Sõber Raamat: The Last Werewolf

teisipäev, 9. september 2014

The Last Werewolf

Raamat: The Last Werewolf (The Last Werewolf/Bloodlines Trilogy #1) by Glen Duncan (2011)
Hinne: C
Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/review/show/847492476

„Siis avas ta suu et karjuda – kuid tundis mu ära. See oli täpselt see mida ma oodanud olin. Ta kangestus. Vaatas mulle silma. Ja ütles, „See oled sina.““

Saage tuttavaks Jakega. Ta on pisut vanaldane (ta saab märtsis 201), kuid te ei pakuks seda talle kunagi. Lõputu seksimine ning võimlemine on kõige võti – ning loomulikult ka palju loomset proteiini. Jake on libahunt ning pärast ta viimase kaasaegse õnnetut ning julma surma, on Jake viimane oma liigist. Kuigi ta on füüsiliselt terve, on ta sügavalt depresiivne ning üksildane.

Jake depresioon on ta viinud lõpuks sellisesse seisundisse, kus ta kaalub vägagi tõsiselt enesetappu – isegi kui see peaks tähendama sajandite pikkuse legendi hävitamist. Talle tundub piisavalt kerge kõike lõpetada. Kuid täiesti erinevatel põhjustel ajavad teda taga kaks vägagi ohtlikku grupeeringut, kes on valmis kõigeks, et teda elus hoida.

Fantasy, Paranormal, Horror, Thriller, Romance

Alustagem sellest, et täna (09.09.14) on täiskuu, seega on vägagi sobilik kirjutada libahuntidest :).

Glen Duncani Viimane Libahunt on vägagi huvitav ja imelik raamat. Taas kord pakutakse lugejatele uut ja huvitavat ideed libahuntidest, nende toitumisharjumustest, nende ajaloost, nende vaenlastest ning teistest paranormaalsetest elukatest, kes meiega koos maakeral eksisteerivad.

Jake on kakssada aastat vana depressioonis libahunt, kes on ka viimane libahunt, pärast seda kui taas on üks neist tapetud fanaatilise küti, Graineri, poolt, kelle järgmine, viimane ja ainus sihtmärk on olnud juba aastaid Jake (kuna Jake on kunagi ammu tapnud ning ära söönud Graineri isa). Seega peale viimast täiskuud, enne järgmist, algabki „kassi ja hiire“ mäng, kuid Jake ei taha mängida, ta tahab vaid surra. Seega teeb Grainer vahendeid valimata kõik, et Jake vihale ajada.

Kuid veel enne kui uus täiskuu taevasse tõusta jõuab, enne kui viimane jaht võiks alata … juhtuvad teised asjad ning need asjad panevad juhtuma teised asjad ning need asjad paljastavad muid asju, mis on juba pikemat aega toimunud.

Kogu lugu on kaasakiskuv oma huvitavate tegelaskujude, nende ajalooga ning neid ees ootava tulevikuga. Seda kõike on huvitav jälgida ning püüda ette aimata. Loo algus on üsna depressiivne, julm ning sünge, kuid koos uute paljastustega muutub ka lugu lootusrikkalt helgemaks. Jah, aegajalt oli lugu raske lugeda, sest vahepeal on ta hüplik ning vahepeal on dialoogis olevad seletused ning heietused nii pikad, et jõuad ära unustada, millest jutt oli, kuid sellega harjub ning peagi see enam ei sega. Lõppkokkuvõttes on kõige tähtsam aru saada, et ilma armastuseta me mitte ei ela vaid lihtsalt eksisteerime.