Raamat: Escape Form Reality (Invitation to Eden #3) by
Adriana Hunter (2014)
Hinne: C
Kui vormikas, üksik ning raskustes armastusromaanide autor Leila Connor
saab salapärase kutse veeta nädalane puhkus troopilisel saarel, tundub see
lihtsalt liiga hea, et olla tõsi.
Kes saatis talle selle kutse? Miks lõhnab ümbrik kui mehelikkuse
kehastus? Ning mis kõige tähtsam, miks tema?
Leial on selja taha jäänud rida untsu läinud suhteid, allamäge libisev
karjäär ning talle tundub, et tal pole midagi kaotada, kui ta selle kutse vastu
võtab. Kuid kui ta saabub oma sihtpunkti, eemal kõigest mida ta kunagi üldse
teadnud on, ei saa ta lihtsalt teisiti, kui kahelda oma otsuses.
Seda siis niikaua, kuni ta kohtub uskumatult kena Sebastian
Phillipsiga, piiantud võõraga, kellel on tumedad saladused ning mehega, kes
võtab küsimata. Vaid ühe puudutusega elustab Sebastian Leilas peidul olnud
igatsused. Enne kui Leila arugi saab on ta kistud vastupandamatu kire mängu,
kus tõde paljastatakse ning fantaasia ja reaalsuse vahelised jooned muutuvad
ohtlikult ähmaseks ning ta kardab et tal pole enam tagasiteed.
Erotica, Action,
Siis kolmas raamat sellest imelikust Invitation to Eden sarjast. Mul on tunne nagu oleks
27 kirjaniku koos istunud ühel seminaril või lihtsalt kirjanike kogunemisel ja otsustanud,
et nad kirjutavad üheskoos lühilugude kogumiku. Igaüks kirjutab oma loo, ning
ainukesed punktid mis kõigil on ühised on järgmised: 1) tegevus toimub saarel
nimega Eden, 2) saarel on loss, 3) saare omanik on salapärane megarikas erak,
4) tegemist on säriseva armastuslooga, 5) saarel saavad kõik fantaasiad/soovid
teoks. Kui võrrelda neid kahte raamatut, siis on neil juba erinevusi saare/lossi/omaniku
kirjeldamises, seega on ilmselt kõik 27 lugu täis möödalaskmisi põhilistes
punktides :). Aga see selleks.
Kuidas ma siis iseloomustaks seda lühilugu – see oli nagu Austenlandija Fantasy Islandi kohtumine või siis Kuidas kirjutada armastusromaani ning
seda ka reaalsuses elada käsiraamat. :)
Leila tuleb kirjanike seminarilt, kus tema viimase raamatu käsikiri on
pihuks ja põrmuks tehtud, ning ta on täielikus kirjaniku põrgus – tal puuduvad
ideed ja julgus uuesti kirjutama hakata. Enne veel kui ta kojugi jõudnud on
leiab ta ukse alt kutse ja kuigi ta hetkeks kahtleb, kas läheb, siis ta vägagi
tüütu ning piire mitte tundev naaber suisa lükkab oma ligitikkumisega Leila
kodust põgenema.
Kui ta siis lõpuks saarele jõuab, siis hakkab ta nägema nägemusi, mille
ta esialgu kirjutab üleväsimuse arvele. Saarel kohtub ta selle kuulsa
kirjanikuga, kes on teda sinna kutsunud selleks, et tema kirjutamisele ja
raamatutele uus hingamine anda. Iga õhtu annab kirjanik Leilale uue ülesande ja
hommikul annab tagasiside eelmise õhtu kirjutamisele.
Järgmisel hommikul, kui Leila läheb randa ujuma, jääb üks moment ta
jalg põhjas kahe kivi vahele kinni, ning ta on peaaegu uppumas, kui ühtäkki
tuleb talle appi noormees, kes on peaaegu üks ühele see kangelane kellest ta
just eelmisel õhtul on kirjutanud. Rannale jõudes ta minestab ning ärkab oma
toas, nagu ta poleks hommikul välja läinudki. Sellest šokeerituna ja
inspireerituna sukeldub ta taas kirjtamisesse ning nii jätkub pea päev päeval
kõigi seitsme päeva jooksul, mis ta seal saarel on: õhtul/päeval kirjutab,
peagi kohtub ta taas Sebastianiga, peaaegu täpselt nii nagu ta on just seda
kirja pannud.
Nädal on möödas, ning tal tuleb tagasi koju minna. Ta tunneb sügavat
kurbust, et Sebastian oli vaid tema fantaasia vili, kuid ta on ülimalt rahul
oma uue käsikirjaga. Koju jõudes, selgub aga et ta on endale uue naabri saanud …
See lugu oli juba parem, tore, kuum ning kui peaks olema huvi kuidas
kirjutada armastusromaani, siis siit raamatust saab väga häid näpunäiteid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar