Hinne:
D
Marchami krahv on otsustanud oma
nooruse uljad tembud selja taha jätta, et ta võiks endale naise leida ning
sedasi ka pärija soetada. Kuid tema üllaid kavatsusi tundub rikkuvad üks vägagi
otsekohene vanatüdruk, kes on avaldanud moraliseeriva voldikukese, kus
paljastatakse nii mõnigi Marchami kõige salajasematest seiklustest. Marcham
otsustab sellise asja eest kätte maksta ning ühtlasi ka vanatüdrukule vägagi
vajaliku õppetunni anda ja selleks parim viis on vanatüdruk võrgutada …
Preili Georgiana Blakelow on juba
ammu loobunud mõttest kunagi abielluda. Selle asemel on ta võtnud enda kohuseks
olla oma õdedele/vendadele kasvatajaks ning tema õlul on ka peremõisa päästmine
laostumisest. Tal võik isegi õnnestuda mõisa päästmine, kui vaid see neetud
krahv, kes mõisa kaadimängus võitis, oleks natukenegi mõistvam.
Sädemed löövad lõkkele ning Marchami
krahv avastab end ootamatult olevat preili Blakelowst sisse võetud, ning
Georgiana otsustab Marchami endast veelgi kindlamat eemale hoida. Mida mähemale
Marcham Georgianale pääseb, seda tõenäolisem on, et ta saab teada, et see
sinisukk polegi päris see nagu ta esialgu paistab.
History, Romance,
Mystery
Tegelikult võiks sellele raamatule hindeks anda isegi D+, kuid Cd ta
ikkagi välja ei pigistanud. Ma võiks seda iseloomustada umbes nii: see oli Jane
Austeni poolt kirjutatud Tuhkatriinu lugu, lihtsalt lisage kamaluga draamat,
valesid, hunnikuga saladusi ning vääritimõistmisi.
Põhimõtteliselt polnud see ju halb lugu, kuid ma ei suutnud kannatada
seda kui kergesti kõik raamatu tegelased valetasid, seda eriti siis kui see
neile sobilik oli. Kõik olid valmis üksteisest halvimat arvama. Mul on üks
tuttav, kes on kunagi öelnud, kui ta püüdis kelleltki kuulujuttu välja
meelitada – Öelge mulle vaid paar sõna ja ma mõtlen ülejäänu ise juurde – vot täpselt
samamoodi käitusid ka selle raamatu tegelased. Ning siis olid siin raamatus
sellised imelikud kordused, kuis mingi asi oli jututeemaks ning üsna peagi oli
taas see sama asi jututeemaks, kuid teemat arutati nagu seda eelmist vestlust
poleks üldse olnudki. Sedasi ei saagi ma kuni lõpuni aru, kas Marcham andis
mõisa tagasi Georgianale või mitte, kord on Gerogiana kihlatud Marchamiga ning
kõik teavad seda ja siis taas on ta äkki hoopis Beabodyga kihlatud …
Mulle meeldisid peategelased Marcham ja Gorgiana, kui nad ei käitunud
nagu lapsed, kes ei taha oma mänguasju jagada. Kuna lugejatele avaldatakse
Georgiana saladus alles raamatu lõpus siis tundub tema käitumine pidevalt
üsnagi mõttetu, ning kui ta saladus siis lõpuks avaldatakse, siis tundub see
ikkagi liialt draama-draama-draama ning liialt sunnitud. Mulle meeldis see
kuidas Marcham ja Blakelow pidevalt väikseid sõnalahinguid peavad, kuid
algusest peale on kogu selles loos liiga palju sarkasmi, liiga palju
ebavajalikku sarkasmi. Mina, kes ma kasutan sarkasmi igapäevaselt vägagi vabalt
ja tavaliselt see mind ei häiri, siis siin loos tundus see täielikult
ebavajalikuna, sest ta ei andnud loole midagi juurde.
Nii väga kui ma ka ei püüaks tõestada, et tegelikult polnud tegu sugugi
halva looga, et ta oli täiesti loetav ja isegi huvitav, siis lõpuks jõuan ma
ikkagi selleni, et toon välja vaid loo halvad küljed. Kuid täiesti tõsiselt,
tegu on loetava raamatuga, lihtsalt mõningad asjad rikkusid minu lugemisrõõmu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar