Raamat: The Ladies’ Paradise by Emile Zola (1883)
Hinne:
A
Daamide õnn on kaasakiskuv lugu
ambitsioonidest ja armastusest keset uskumatud kaubamaja sündi 1860 ndate
Pariisis.Octave Mournet on ärigeenius kes muudab tagasihoidliku kangapoe
tohutult edukaks kaubamajaks, kasutades oskuslikult ära naisklientide ihasid
ning ühtlasi hävitab ka oma väikeärimeestest konkurendid. Läbi tagasihoidliku
müüjanna Denise silmade vaatame me kuidas see tohutu kauplus seestpoolt töötab,
millised suhted ja intriigid saadavad töötajaid ning millised inimlikud draamat
käivad kaasas järeleandmatu sooviga saavutada äris tipptaset.
Classics, Romance, Drama
Ma sattusin hiljuti BBC Entertainmentilt nägema paari osa sarjast The Paradise, mis on loodud sellest raamatust inspireerituna ja seega tahtsin ma ka
lugeda seda päris lugu, seega kui ma sattusin sellele raamtule Rahvaraamatus,
siis ei saanud ju teisiti, kui tuli osta. Kuid raamatu eestikeelne nimi „Daamide õnn“ ei andnud mulle rahu, ma ei saanud lahti mõttest, et ma tean seda nime,
kas see raamat on mul lapsepõlvekodus äkki olnud, või on see olnud telekas
telelavastusena – ja siis tuli välja, et see on aastal 1997 olnud Vanemuise
mängukavas, ning ilmselt ma olengi seda nime suurelt korduvalt näinud Riiamäest üles minnes, Vanemuis ees ja selle pärast see nimi mulle tuttav oligi,
sest lugu (võin nüüd peale raamatu lugemist öelda) oli mulle küll võõras. Aga
sellest BBC sarjast räägime hiljem, esmalt raamat.
Ja raamat on FANTASTILINE. See oleks olnud nagu käsiraamat „Kuidas
turustada suurt kaubamaja“ millele lisandusid pildikesed sellest kuidas elati
19 sajandi keskel Pariisis, kuidas inimesed tulid väikelinnadest Pariisi õnne
otsima, kuidas väikesete äride omanikud vannuvad alla suurtele kaubamajadele
ning kuidas sündisid shopahoolikud. Aegajal ma unustasin, et loen raamatut, mis
on kirjutatud aastal 1883, sest see tundus kuidagi nii kaasaegne – noh mitte
kõik polnud päris kaasaegne nagu näiteks riided ja vaesus ning see kuidas
naistesse ja lastesse suhtuti, kuid see kuidas Mournet Daamide Paradiisi
reklaamis, kuidas suur sõi väikeseid, kuidas töötajad püüdsid üksteisel nahka
üle kõrvade tõmmata, kuidas vargad tegutsesid ja turvad neid vahele võtsid …
Zola Daamide Paradiis on inspiratsiooni saanud üheksateistkümnenda
sajandi suurimast kaubamajast maailmas –Bon Marche, mis asutati aastal 1852
ning aastaks 1877 oli ta kasvanud terve kvartali suuruseks. Pärast Bon Marche
avamist hakkas tasapisi Pariisi tekkima ka teisi kaubamaju, kuid ükski neist
ei kasvanud nii suureks. Samaaegselt tekkis kaubamaju ka mujal maailmas, ning
üks neist on ka Selfridge Londonis (1909), mis on samuti tänu telesarjale
kuulsaks saanud.
See oli üks suurepärane vaheldus kõigile nendele tänapäeval kirjutatud „ajaloolistele“
armastusromaanidele.
Kuid nüüd tagasi telesarja juurde. Miks ma ütlen, et telesari on vaid
inspiratsiooni saanud Zola raamtust, sest raamatut ja sarja seob vaid üks nimi –
Denise, kõik muu on erinev, võib-olla natuke meenutav, kuid erinev.
Alustagem sellest, et tegevus pole mitte Pariisis vaid Põhja Inglismaal
(Šotimaa lähistel), ning kauplus pole mitte Daamide Paradiis vaid lihtsalt Paradiis.
Raamatu Denise tuleb Pariisi koos kahe noorema vennaga, onu ei võta
neid enda juurde, kuna ka tema äri kiratseb ja seega läheb Denise Daamide
Paradiisi tööd otsima. Ta kardab Mournet ja kaotab peagi oma töö rumala
arusaamatuse tõttu, elab mitmeid kuid ühe kiratseva vihmavarju tegija üüritoas ja saab
siis tööd ühe endise Paradiisi töötaja kangapoes, kuid kuna ka neil ei lähe
väga hästi, läheb Denise tagasi Parasiisi, saab seal esmalt oma vana töö
tagasi, siis saab temast osakonna assistent ja lõpuks on tal oma osakond, sama
aegselt läheb tema onu äril üha halvemini, siis sureb ta tütar, siis abikaasa
ning lõpuks läheb ta ise vanadekodusse. 
Sarja Denise tuleb üksi Šotimaa
väikesest linnakesest onu juurde, kes ei saa talle tööd pakkuda, seega läheb
Denise Paradiisi, kus temast saab üsna pea osakonna juhi asemik juhi haiguse
ajal ja Denise jagab pidevalt oma turundusideesid Morayga, kuni ta lahkub
poest, et mitte segada Moray abielu Katherine Glendenningiga. Onu juures
töötades laseb ta taas oma turundus ideedel lennata ning aitab väikepoodnike Paradiisile
vastu hakata, kuid lõpuks läheb ta enne pulmi ikkagi tagasi Paradiisi, ning
pulmast ei tule midagi (see oli siis esimese hooaja lõpp). Teises hooajas on
Moray saadetud Pariisi kaupu muretsema, Paradiis ei ole enam Moray oma ja
üleüldse on kõik peapeale pööratud, kuid ma pole veel teist hooaega lõpuni
vaadanud, seega ei saa edasi rääkida …
Aga nagu te juba tähele panite, siis on raamatu Mournetist saanud sarja
Moray – väiksest juudipoisist on saanud väike elav šotlane :).
Vaatamata kõigile neile erinevustele on sari siiski väga hea ja ei tasu
seda raamatuga võrrelda, sest nagu ma juba ütlesin, on raamatust vaid
inspiratsiooni saadud. Aga kindlasti tasub lugeda raamatut.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar