Artemiz's 2017 book montage

Uju koos uppujatega
Eighty Days Yellow
Eighty Days Blue
Eighty Days Red
Waking Gods
A History of Courtship: 800 Years of Seduction
The Ladies of the House
Eikusagi
The Gods of Mars
Quests of the Kings
The Untold Tale
The Forgotten Tale
Big Little Lies
S is for Stranger
Minu geniaalne sõbranna
Sel pikal ajal. Ümber jutustatud
Olemise talumatu kergus
The Book Lovers' Appreciation Society
The Six Train to Wisconsin
Highway Thirteen to Manhattan


Artemiz's favorite books »

reede, 28. oktoober 2016

A Duke but No Gentleman



Raamat:  A Duke but No Gentleman (Masters of Seduction #1) by Alexandra Hawkins (2015)
Hinne: C
Blackberni hertsog ja Norgrave markiis on alati olnud üks paar metsikuid sõpru. Parimad sõbrad poisipõlvest saati, on nad nautinud rikkuse hüvesid, Londoni pakutavat küllust, ning tarbinud rohkelt nii alkoholi kui ka naisi.

Kuid Norgrave on alati olnud nagu sammuga maas. Blackbern suudab teda alati üle lüüa – kaardimängus, ratsavõistlustel, naiste saamisel. Seega kui nende teele satub ilus ja süütu leedi Imogen Sunter, sõlmivad mehed sõbraliku kihlveo, kumb saavutab ennem leedi poolehoiu.

Kuid Blackberni tunded leedi Imogeni vastu muutuvad peagi palju sügavamateks ja ka leedi Imogeni soovid selguvad ning Norgrave on valmis milleks iganes, et vaid kihlvedu võita. Vaid üks mees võib leedi Imogeni südame endale saada … ning üks šokeeriv juhtum muudab neid kõiki igaveseks …
History, Romance,

Hertsog kuid mitte härrasmees on üks üsnagi tavaline ajalooline armastusromaan, kus peategelasteks on kõrgseltskonna esindajad, noormees naudib elu ja naisi täiel rinnal ning tema tulevane armastatu on noor, süütu, kuid isepäine ja „teab täpselt, mida elult tahab“.

Tristan Rooke ja Cason Brant on olnud sõbrad poisikese east saati ja nüüd noormeestena, on üks nende lemmik tegevus lisaks joomisele ja kaardimängule, vedada kihla, kes saab teatud naisterahva esimesena voodisse. Enamasti on nende huviobjektiks mõni näitlejanna või lesk või abielunaine. Nad võistlevad nagu kaks noormeest ikka, ilma et nende võistlemine vihkamiseks oleks üle läinud.

Imogen Sunter on juba ühe hooaja Londonis veetnud, ilma et ta oleks endale abikaasat leidnud ning nüüd on nad perega linnas tagasi ja Imogeni perel on kindel plaan tüdruk mehele panna. Imogen küll püüab selle vastu võidelda, kuid kui ta ühel ballil kogemata jookseb sülle ühele elumehele, saab temast tahtmatult kahe sõbra vaheline kiil.

Caston on alati olnud väikestviisi ekshibitsionist ja jõhkard kui asi voodit puudutab, sest talle ei lähe sugugi korda, kui keegi pealt vaatab kui ta oma viimase vallutusega voodis on ja ta harrastab ka üsna jõhkrat seksi. Tristian seevastu on tagasihoidlik. Loomulikult ei häiri teda oma voodikaaslaste jagamine, kui ta naisest ei hooli, kuid kui naine talle korda läheb, siis on ta ainult Tristani oma. Seega kui Tristan ühel ballil püüab kinni talle sülle jooksnud Imogeni, tunneb ta kohest vajadust tüdrukut Castoni eest kaitsta, kuid samas ei tohi ta Castonile välja näidata kui väga ta Imogenist hoolib, sest see tähendaks seda, et Caston kahekordistab oma pingutusi Imogen esimesena voodisse saada.

Tristan arvab, et kui ta on nende kihlveo võitnud, siis päästab ta Imogeni Castoni käest, kuid ta ei arvesta Castoni ihaga Tristanile ära teha. Kui Caston siis lõpuks Imogeni valega enda juurde on meelitanud lõhub ta oma suhted Tristaniga igaveseks ning Imogen ning Tristan lõhuvad teda piisavalt, et kui Charlotte vennad tulevad talle nende õe rikkumise eest kätte maksma, pole ta võimeline nende eest põgenema.

Et siis selline tüüpiline lugu, kus armastajad jõuavad voodisse enne kui nad abielus on ning abieluks on vaja erilist luba ja järelkasv sünnib enne kui üheksa kuud abielus oldud on. Kuid mis mind häiris selle loo juures on see, et kuigi tegevus toimub kaheksateistkümnenda sajandi lõpus, kus naiste kalleim vara on nende voorus, ja kui nad kuskilgi üksi mõne meesterahvaga koos olid, olid nad koheselt oma reputatsiooni rikkunud ja pidid õnnetu mehepojaga abielluma, siis selles raamatus on täiesti tavaline, et Imogen käib üksi Tristaniga mööda Londonit ja Londoni lähiümbrust ringi sõitmas, ning tema isa ei tee teist nägugi, et ta tütar on meesterahvaga üski. Siis pole ju üldse imestada, et Caston kasutas Imogeni usaldust nii julmalt ära, kui Imogeni isa lubas tütrel võõraste meeste majadesse üksi öösel minna.

Iseenesest hea ajalooline armastusromaan, väikeste häirivate hetkedega, kuid muidu täiesti loetav.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar