Ava Lavenderi iseäralikud ja kaunid kannatused (The Strange and Beautiful Sorrows of Ava Lavender)

Raamat:  The Strange and Beautiful Sorrows of Ava Lavender by Leslye Walton, tõlge Pille Kruus (2014, tõlgitud 2016) PK, RR, A

Hinne: C

Lühikokkuvõte: https://www.goodreads.com/book/show/29773665-ava-lavenderi-ise-ralikud-ja-kaunid-kannatused

Maagiline realist, lüüriline proosa ning armastuse valu ning kirg, mis kummitavad selles hüpnootilises mitme põlvkonna saagas.

Rumal armumine tundub olevat Roux perekonna liikmete sünniõigus, ning annab ka pere viimasele naispere liikmele, Ava Lavenderile, hirmutava pildi tema tulevikust. Ava – põhimõtteliselt täiesti tavaline tüdruk – on sündinud linnutiibadega.

Otsides seletust oma erilisele olukorrale ning soovides üha enam omavanustega sarnaneda, hiilib kuueteist aastane Ava laia maailma, olles väga halvasti ette valmistunud selleks, mis teda seal oodata võib, ning on naiivne teiste riukalike motiivide suhtes. Teised, nagu näites Nathaniel Sorrows, kes peab Avat ingliks, ning kelle kinnisidee Evaga muutub üha suuremaks, kuni Suvise Pööripäeva öö pidustusteni.

Sellel ööl, kui taevas avaneb ja õhku täidavad vihm ja suled, saavad Eva otsingud ja tema perekonna saaga kohutava lõpu.

Fantasy, Romance, YA

Ava Lavenderi iseäralikud ja kaunid kannatused – seda raamatut võiks võrrelda Benjamin Buttoni iseäralike seiklustega või siis Jonas Johassoni raamatutega, kus peategelane räägib oma esivanemate uskumatult masendavatest seiklustest ja samas on juttu ka peategelase enda mitte just kõige õnnelikumast elust. Vahe on nende raamatutega see, et tegu on noorte täiskasvanute looga, kus peategelane on varateismeline, kes loo rääkimise hetkel oli seitsmekümne aastane.

Ava alustab oma lugu oma vaaremaga – Maman Rouxiga, kes elas Prantsusmaal koos oma abikaasa ja nelja lapsega. Kuid siis jäi nende väike külake ta abikaasale, Beauregardile väikseks ja nad sõitsid kõik koos Ameerikasse, New Yorki, Manhatine’le. (nüüd pange mõttes käima film Immigrant). Manhatine ei oota neid nii avalisüli nagu Beauregard oli arvanud ja tasapisi kaob Mamani kõrvalt ta abikaasa, siis lapsed, kuni nad jäävad Emiliennega kahekesi.

Kui Emilienne on jäänud üksi koos oma õdede vendade vaimudega, nõustub ta abielluma vigase Connor Lavenderiga ning üheskoos lähevad nad Seatlesse, kuigi Connor plaanis oma naist esialgu siiski idarannikul hoida, kuid Emelienne ei olnud nõus ühegi elukohaga enne kui nad Seatlesse jõudsid.

Seatles asuvad nad elama majja, millel on omapärane ajalugu ja Connor avab lähedal pagariäri ning temast saab peagi ümbruskonna lemmik. (siia sobib hästi panna käima film Igapäevane nõiakunst) Kuid Emelienne … kuni Vivianne sünnini ja Connori surmani hoiab Emilienne end teistest eemale, kuid siis pole tal enam võimalust, selleks et elada ja last elus hoida tuleb tal pagariäri üle võtta, halbadest kuulujuttudest üle olla, abi vastu võtta kõige ootamatutest kohtadest ning edasi elada.

Vivianne kohtub oma elu armastusega kui ta on kuuene ja ta ei saa oma armastusest üle suurema osa oma elust, kuigi ta armastus ta jätab ja ta peab oma kahte last Evat ja Henryt üksi kasvatama. Kuna ta lapsed on erilised – Eva on tiibadega ja Henry on ilmselgelt autist –  ning Vivianne on oma kaotatud armastusest löödud, siis ta ei näegi mis ta ümber toimub, kuidas Gabe’st saab nende pere liige ja lastele isakuju, kuidas lapsed kasvavad ja kuidas Eval sõbrad tekivad, kuidas piirkonnas inimesed vahetuvad ja kuidas mõjutavad jutud Evast ja Henrist ümbritsevaid inimesi.

Kui siis sellel esimesel vihmasel õhtul pärast pikka põuda, on kolm põlvkonda Roux naisi  koos haiglapalatis, ning siis muutub kõik ja muutub veel edasigi.

Huvitav lugu, mis on täis kurbi ja julmi hetki, ning lugedes mõistad üha enam, et see lugu ei saa õnnelikult lõppeda, kuid samas ei saa raamatut päris pooleli ka jätta, sest see loll loom, nimega Lootus, ei luba sul kõige halvemat uskuda. Ja nii siis loedki, loed nelja põlvkonna naiste südantlõhestavaid lugusid ja püüad ära arvata, kust küll Eva oma tiivad sai.